Just tunnike tagasi langes raske mõte, kui langev täht, mu peast välja. Sain aru alles siis, et see oli raske kui kuulsin millise prantsatusga see maha kukkus.
Ei teinud see lahkumine midagi head ega ka midagi halba. See ei olnud üks sellistest mõtetest, mida võiks kas kohe teostama hakata või hoopiski maha laita. Samuti ei ole mõte kuhugi kadunud oma raskuse tõttu.
Endiselt vahin sellega tõtt. Mida sellega ometi teha? Ennast liigutama mõte ei hakka, kõik ülejäänu sõltub minust- muidugi, mulle see survet ei avalda kuidas asjad välja kukkuma hakkavad, jaa kindlasti.
Jälle on mõtlemisainet juures...

 

Patīk 3