Tihti nagu laid karjamaal,
mis sügiseti lahevetese upub,
ja kevadel maaga üheks taas saab,
tunnen end sarnaselt, üksinda.
Sage lainete voog lihvimas teravaid nurki,
suviti karjamaal salaja joonistuv sügislaiu kontuur,
pilk veel veatult suudmas püüda ilusaid hetki,
mida tuhmistama kipub rutiini võigas puur.
Laiule seltsiks kadaka punt,
justkui tort kirsil või kriipsu all punkt.
Minulgi külmale seltsiks soe süda,
kuigi kest ehitatud kaitsmaks teda.

Tykkää!