09.09.2008

Miks sa mu ikkagi jätsid huntide järada. Miks

Ma mäletan seda päeva hästi, mäletan kuidas sa mu siia tõid ja kiiruga lahkusid, öeldes varsti näeme kallis! Sa vist mõtlesid et ma ei saanud aru et sa mu siia tõid igaveseks, mu pisarad ja hala ei liigutanud sind enam, paistsid külm kui jää, ometigi nägin su silmanurgas pisararaasukest, teadsin kui raske on sul mind jätta, su hing värises ja vappus. Aga miks? Mu ümber hiilivad võõraste laste hääled, nad kumisevad mul siiani peas kui mõtlen sellele, aga mix? Kas siis lapse süda on niivõrd tugev, et sellega mängida, aga see ju puruneb, sellise surve all ja mitte iial enam ei suuda seda keegi kokku panna. Olexid sa mind hoidnud ja armastanud, hoidnud kõvasti, ei olex ma ehk sellisele teele sattunud, sa ju teadsid millised need asutused on millised noored siit tulevad, sa ju teadsid küll, missugust piina ja valu pean ma siin taluma, hoolimatus, laste üle, kas sa seda soovisidki mulle, ma ei usu. Oleksid sa mu kõrval olnud sirgumisest saadik, võibolla oleksin ma praegu tipp tööline, hea haridusega, mul olex hea kaasa ja lapsed, minu oskusi vajataks, mind armastatax ja ma olexin õnnelik, aga mix? Mavihkan ja armastan sind üheaegselt, arvan et satume veel kunagi kokku, mul on sulle niipalju rääkida, olen sulle andeks andnud kõik, ma armastan sind ootan ikka veel et sa tuled ja ütled: Kallis pojake nüüd on see läbi, anna andeks lähme koju, ma armastan sind nii väga, ma nutaksin nutaksin rõõmust ja oleksin õnnelik. Aga sa ei tule ja ma tean seda ja annan sulle andeks et mu hülgasid, jääb õhku vaid küsimus: miks ema?

18 näyttökertaa
 
Kommentit

Ei ole kommentteja vielä.
Jätä kommenttisi, aloita keskustelu!

Blogi
Blogit päivitetään joka 5 minuutti