Oli
kord üks saar , kus elasid kõik tunded. Armastus , kurbus , tarkus ,
lõbusus ja veel paljud , paljud teised. Ühel päeval öeldi neile , et
saar hakkab uppuma. Kõik sõitsid oma paatidega ära. Armastusel polnud
paati. Ta jäi saarele , kuni see oli peaaegu vee all. Alles siis hakkas
ta abi küsima. Esiteks sõitis mööda Rikkus. Armastus ütles “Võta mind
palun oma paati.” Rikkus vastas vaid “Mu paadis on palju raha ja
kalliskive , sina siia ei mahu” ja sõitis edasi. Saarest oli vaid väike
osa vee peal , kui Puhtus mööda sõitis. Armastus palus , et see teda oma
paati võtaks. “Ei,” vastas Puhtus “Sa oled märg ja must , võid mu laeva
ära määrida.” Kurbus oli Armastusele lähedal “Palun , palun võta mind
oma paati,” ütles Armastus. “Ei Armastus, ma olen ise nii kurb , et mul
pole aega sinu jaoks.” Armastus oli juba uppumas , kui tühi paat temast
mööda sõitis ja hääl ütles “Tule minu paati.” Tühi paat viis Armastuse
maale. Seal kohtas ta Tarkust. “Kes see oli, kes mind päästis?” küsis
ta. “See oli Aeg.” vastas Tarkus. “Aeg?!” imestas Armastus. “Jah , Aeg”
vastas Tarkus “Aeg on ainus , kes saab aru , kui tähtis Armastus
tegelikult on.”
Ei ole kommentteja vielä.
Jätä kommenttisi, aloita keskustelu!