...Püsivast rahvuserakonnast pole asja saanus.Valimisliit ,,Meie Koduon Eesti''pääses küll 1995.a üle 5% häältekünnise,ent langes.Komunistide Ühendatud Rahvaparrtei,mis ka sat tuge venekeelseilt,ületas künnise 1999.a,kuid hääbus hiljem.Ka muude erakondade juures venekeelsed enne sajandivahetust kodu ei leidnud.See polnud tervislik,sest parem on,kui erihuvid leiavad väljundi pige Toompea lossi sees,kui ees.Sedavõrd,kui endised kolonistid kodakondsus omandasid,hakkasid hakkasid nad valljatena rohkem huvi pakkua.Selle kasuta ära Kekserakond hämmzstvalt edukat,arvestades seda,kui vähe ta venekeelseile tegelikult andis.Mitmelgi idapoolesemal Euroopa riigil on tugevaks rahvusvähemuseks endine impeeriumirahvus:türklased Bulgaarias ning Ungarlased Slovakkias ja ka Rumeenias.Neil on omad erakonnad,mis teinekord on tüikad enamusrahva silmis.Kui neile riikidele soovitada,et tehku nende asemele sellised erakonnad,mida juhivada enamusrahva liikmed,aga kellele rahvusvähemus hääled annab,siis vastakisid nad,et see on jju võimatu.Sellise võimatusega sai hakkama Keskerakond.Rohkem kui ükski teine erakond oli Keskerakond juhikesne.See juht ei saanud kunagi üle solvumisest,et pärast tema keset osa vabanemise ajal rahvas teda küllaldaselt ei hinnanud.Juht tuli välja ootamatute suunamuutustega,mis mõnikod osutusid geniaalseteks ja mõnikord tobedaks,aga käiku nad erakonna sees läksid.Ppikapeale kahandasid möödalasud erakonna toetusust eestikeelsete hulgas.Keskerakond saama vene erakonna maine,mis pani eestikeelseid valijaid seda enam kõhklema.Eluohtliku lõikuse järel kaotas Edgar Savisaar 2016.a haarde erakonna üle.See muutus kohe koalitsiooni kõlbikuks.Jus juht sai peaminisiriks,katsetades reformierakonna kauase monopoli.Keskserakonnas püsisid sisepinged.Omariikliku saja aasta lävel väljendusid kokkuvõtes rahva põhikihtide erihuvid järgmiselt.Maarahvas,kes veel 1990-ndail moodustas omaette ühiskondliku liigi,enam seda polnud.Jõukamate parempoolsesid huve väljendas Reformierakond.Vaesemate vasakpoolseid huve väljendasid sotsiaaldememokraadid ja Keskerakond.Venekeelse rahvusvhemuse huve väljendas Kekserakonna üks tiib.Eesti isamaalikud huvid olid sassis mime erakonna vahel nii,nagu korduvalt varemgi,sest miski killusta isamaad rohkem kui arusaamad isamaalisusest.Pärast Reformierakonna loobunist 1995.a pole ükski uus erekond suutnud püsida.Res Publica pidi liituma.Roheline liikumine,mis algas jõuliselr fosforiidisõja ajal ja peatselt hääbus,kerkis uuesti 2007.a,ent sumbus taas sisetülidesse.See on pessimistlikuks taustaks 2015.a kerkinud erakonadele.Vabaerekonnal on siiski võimalus asendada IRL isamalikus oravas.EKRE võib kasvads,sest ta on osa uuest ülemaaimsest vihapoliitka lainest esinusdemokraatia vastu,misotsedemokeaatia varus tegelikult liigub diktatuuri suunas.See viha,mis I maalimasõja lõpus voogas vasakule ja teise eel paremale,ei saanud Lääne-Euroopas 1968a jalgu alla,nüüd aga on tõumas.Selle laine alla vajuda pole paratamatu.Soomes pidas demokraatia vastu ka 1930-ndail.

Piiri- ja läänepoliitika

Pürg taaslõimuda lääneaailma hõlmas soovi pääseda Euroopa Liitu ja Põhja-Atlandi kaitseorganistsiooni NATO-sse.Kumbki siht ponud üksmeelne,sest ega kumbki olnud puhas õnnistus.Sooviti nautida tagasi võidetud iseseisvust- mitte nii,et ühest liidust tulime ja juba teise läheme.Oli siiski vaks vahet NSV Liidu vahel,kus rahvaid jõuga sees hoiti ja euroliidu vahel,kus rahvad sabs seisid,et sisse pääseda.Tundus,et euroliit surub peale ingiise keelt.Tegelikult seda peale majanduse maailmastumine.Mitmekeelne Euroopa oli pigem kaitsevalliks inglise keele vastu,kuigi jõuetult.Igatahes püsis rahva arvamuse ülekaal eitaval poolel,kuni sünduseni,millel polnud midagi pistmist euroliiduga.Eesti võits 2001.a Eurivisiooni.Toetus euroliidule paiskus enamusse.Rahvas,või täpsmalt selle kaalukeelena toimiv keskmine viiendik,on heitlik.NATO-ga soovis liituda enamik eestlasi.Mida enam Venemaa katsus Eestit survestada,seda enam ta kallutas toetust NATO pööle.Vastu oli venekeelne elanikkond,kes see vastu euroliittu astumist toetas ehk enamgi kui eestikeelne.Tõkkeks olid piiriküsmus ja Vene sõjavebaasid Eestis.Ei NATO ega euoliit soovinud juurde saada probleemseid liikmeid.Pealegi ei soovinud NATO 1990-ndail laeneda otse Vene piirini ja sellega Venemaad härida.Vene sõjaväe sai alles 1994.a Eestist välja USA presidendi Bill Clintoni üllatavalt agar vahendus.Miks ta vaevus seda tegema? Umbes 1969.a lõpul Leningrad-Helsni rongis kupeed jagades jules okupeeritud Eesti poksitreener Peeter Matsov 23 aastasele Ameerika tudengile pikalt seleta Eeati olukorda.See osutus Matsovi tähtsaimaks tenniks.Tartu rahu piir oli taasisesevunud Eestis saanud pühaks lehmaks.On häda,kui teisejärulised küsimused võtavad usutunnistuse rüü.Isesisev rahvusriik oli esmasiht,selle piirid olid tähtsad,kui siiski märksa vähem.Tartu rahuga saavutas Eesti laiemad piirid,kui iseseisvusmanifest neid esitas.Oleks neid laiemid piire meeleldi tagasi tahnud,aga aastaks 1994 oli selge,et nieid ei saa ja et piiri seadus taksitab Eestit liikumast läände.Ent sisepolliiikas ei julgenud keegi ebameeldivat tõde esimsena välja öelda kartes kõigi teiste rünnakut.Kuni Mõõdukate lühiajaline peaminister Andres Tarnand seda talvel 1994 -1995 julges.Siis ilmnes,et vaikselt olid kõik poliitilsed jõud jõudnud samale järeldusele jõudnud.Tartu rahu piiril ratstutamine jäi ülipõhimõtteliste ja aeg-ajalt ka opotinitide mänguaaks,väljaspool peavoolu.Miks ma sellest unustatud seigast nii pikalt raagin? Selleks,et püha lehma sündroom ei korduks.Et oleksime valvel,kui osavad jutumemehed mingi vaiedava seisukoha oskavad kuulutada mittevaleldavaks.

Tykkää!