Blogi

kõik mälestused minema ma viskan
hingest armastuse-aatomid välja ma kisun..
raudsetest ahelatest pääsu ma ihkan..
meeleheitlikus ahastuses appi ma karjun..

keegi minu piinu ei paista nägevat,
keegi minu appikarjeid ei paista kuulvat.
nad liiga silmakirjalikud, et minust hoolida..
nad on liiga pimedad, et näha, armastada…

rasked ahelad mu naelutanud on seinale,
valutavad armid kraapinud mu hingele..
olen lukustatud, aheldatud igaveseks
meie ühiste mälestuste orjaks…

siin istudes..mõtlen ma sinust..kuidas me koos mere ääres kõndisime..
kuidas sa mind sylle võtsid ja lohutasid kui olin kurb..kuidas sa mind suudlesid..
sinu magusad huuled..neist tunnen ma puudust..tunnen puudust..sinust.
tahan olla jälle sinuga..olla sinu kõige kallim..tunda et sa ainult minust hoolid..
ma tahan et sa must kinni hoiaxid..tahaxin et ma olex su kaisus...nii ilus olex vaadata
laineid mis pexavad vastu kaid...vaataxime seda ilusat päikeseloojangut..
täpselt nagu vanasti..aga enam sind ple..sa kadusid nagu kiire tuuleiil..õhku...
sind ei ole minuga..ei ole enam kedagi kes mind kallistax ja mind suudlex..
meri tunudb nii kurb..kuigi sinuga olles oli meri väga lõbus..aga enam mitte,sest sind pole.ma tahan sind tagasi...las tuleb see tuul kes sind ära kandis..las toob tuul su tagasi..maisuuda isegi enam nutta.. ei tule enam yhtegi pisarat minust välja..neid pole enam..sest ma olen kõik pisarad endast välja lasknud..nad on voolanud kõik sellesse merre..mille ääres olime vaid meie kahkesi..selles kristallkylmas öös ei ole isegi mitte sinu lõhna..pole märkigi sinust..puud minu ymber kahisevad..ka neil on minust kahju..
kus sa oled..mix..

Möödasõitva bussi tolmus
seisad üksinda sa veel.
Pole kusagile minna,
aga ikka oled teel.
Ilmetule näole kiirelt tõmmatud on meik.
Vana kulund kohvri vahelt valendamas kleit.

Oma õigus jäta maha,
sinu soovid saagu teoks.
Sul on ainult bussiraha,
mis kuluma saab üheks peoks.
Leia ennast, kaota sõbrad.
Sinust pole mingit kasu.
Maksa ära vanad võlad,
jäta kõik ja teele asu.

Sinu hinge hoidma jääb mõnus vabaduse maik,
hommikul sa naeratad kuid, aga õhtuks oled laip.
Usud kõike, mis on hea. Usud end ja armastust.
Oled valmis kõigeks kui vaid, kui vaid keegi hooliks sust.

Usud ainult iseennast
end ja mõttevabadust.
Välja oksendad sa öösel
eneseteostusvajadust.
Luulekonkursile saatsid oma luuletusi viis.
Mõnes nendest oled sina, mõnes mitte ja mis sii

Tahan olla sõna,mis on koguaeg su huultel,
tahan olla su kett,mis on koguaeg su kaelas,
tahan olla su uni,mida koguaeg sa näed.
Sinu silmis tahan olla igavesti,
igavesti su peas tahan olla kui mõte,
mida pidevalt sa kordad ja tahad.
Koguaeg mõtlen kas vaatad mu poole,
kas mõtled tulla mu juurde,
ja kui tuled,
olen ÕNNELIKUIM ma!

Ma tean, et me ei sobigi kokku. Ma tean, et me ei olegi üldse teineteise jaoks. Aga sellest hoolimata on meil koos hea. Liiga hea, et sellest loobuda! Me ei saa ju üksteisest aru. Me ei mõista üldse, mis teise sees toimub. Kuid see ei sega meid... Oleme nii erinevad, et mingit hingelist lähedust ei saakski tekkida. Öeldakse, et vastandid tõmbuvad ja meie puhul see kehtib. Vahel tunnen, et Sind pole kui Sind vajan. Et Sa ei mõista valu... Oleksid nagu müüri meie vahele ehitanud. Teinekord tunnen, et olen üksinda tugev, isegi Sinust tugevam. Vahet tekkib tahtmine sulle selle tugevusega haiget teha! Aga ma ei tee seda iialgi, sest süda ei lase! Hing ei luba SULLE nii teha. Südames tean, et Sa oled kuskil ja et mõtled vahel ka minu peale. Me elame pimedas, siis kui päike ei paista. Siis on meil mõlemal üks ja seesama tunne. meil ei olegi vaja sõnu, et üksteist mõista, me lihtsalt saame aru. Siis on meil kirg ja oleks nagu armastuski... Päeval pole meil midagi, sest me ei mõista seda mis olemas on. Elaksime justkui erinevates maailmades. Ja siiski juhtub vahel, et Sina tuled minu maailma või mina tulen sinu maailma! Sellised üksikud hetked toovad selle õnne...

Ma vajusin sügavasse unne,
kui sina lahkusid mu kõrvalt.
Ma veetsin unes pikki tunde,
kuid ärgates polnd sind ikka minu kõrval.

Siis puhkesin kibedalt nutma.
Sina kadunud mu elust nüüd olid.
Igavesti tahtsin ma nutta,
selles süüdi vaid sina olid.

Ma karjusin suurest valust,
sina aga ei kuulnud mind.
Ma mõtlesin, et suren selles valus.
Keegi ei toetanud ju mind.

Seejärel peksin segi selle toa,
see meenutas mulle vaid sind.
Kes küll andis sulle loa,
kes lubas sul hüljata mind.

Sa ei öelnud ühtegi sõna,
vaid vaikisid mu lähedal.
Sa ei maininud, et lähed ära,
vaid meelitasid häälel mahedal.

Ma ei suuda sellest üle olla,
valu pesitseb mu südames.
Ma ei tahtnud anda alla,
tagasi tulid mu mõtteis.

Kadunud olid sa nüüd,
ma olen jäänud üksi.
Alles fotod ja unelmad nüüd,
kuid ka unelmais olen ma üksi.

Vahel tahame põgeneda,ära joosta siit. Vahel on tunne, et meid lausa rebitakse paigast, kuhu me tahame jääda, hoida kümne küünega kinni sellest, mis kallis ja hea.
On hetki, mil õnn on nii suur, et tahaks jagada teistelegi, kuid hetked, mil kurbus talumatult tugev, ei mõista, miks keegi oma õnne meiega ei jaga..
Tahaks olla omaette, nautida vaikust ja rahu, kuid hetkeil, mil tuleb olla üksi, vajame kedagi enda kõrvale, kedagi, kes hojaks ja hooliks. ..

 Ei ole paremaid, halvemaid aegu.
On ainult hetk, milles viibime praegu.
Mis kord on alanud, lõppu sel pole.
Kestma jääb kaunis, kestma jääb kole.

Ei ole süngeid, ei naljakaid aegu.
Võrdsed on hetked, kõik nad on praegu.
Elul on tung kanda edasi elu,
jällegi Kronos et saaks mõne lelu.

Ei ole möödund või tulevaid aegu.
On ainult nüüd ja on ainult praegu.
Säilib, mis sattunud hetkede sattu.
Ainuski silmapilk teisest ei kattu.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.
Vähemat, rohkemat olla ei võinuks.
Parajal määral saab elu meilt lõivuks.

Ei ole kaduvaid, kõduvaid aegu.
Alles jääb hetk, milles asume praegu.
Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju,
kui seda jäävust ka meeled ei taju.
artur alliksaare loomingust!

Mina ei ole teiste mängukann. Mida te kõik minust ootate? Et ma ei libastuks et ma oleks teistele eeskujuks et mina ei satuks halvale teele. Minu hinded olgu korras , ilusad riided seljas , puhas ja peastud , kui mingi mänguasi , ma ei saa teile valetada ma tõesti ei taha enam olla.Ma armastasin elu kunagi , kui olin veel väike tüdruk ja sain kommi või kiita kui tegin midagi õieti , kuid nüüd on korralikus mulle otsaette kleebitud ja ma ei saa sellest sildist enam lahti . Ma armastasin kord elu ja imetlesin selle keerulisi keerkäike.
Elu on mind imenud endasse ja ma ei pääse enam lahti . Tahaks tagasi väikeseks tüdrkuks . Ma mängiks endamisi jälle liivakastis ja ei mõtleks lollidele suurte inimeste probleemidele.
Ma armastasin kord elu , kuid nüüd vihkan seda koos nende suurte inimeste probleemide ja nõuetega. Keegi ei märka millised nad ise on , vastikud , vastikud inimesed ...kes ei soovi muud kui olla ja surra. Mina tahan elada ja keegi ei saa mind peatad,,,ma astuks üksi edasi ,,loodan surra kuid nagu ühes heas filmis öeldi: Show most go on !
Ma põgenen teie ootustest ja lootustest , ma läen ja ei tule enam kunagi teie õelate ja koledate inimeste juurde tagasi .
Aidaa , head taega , hüvasti !

Pimedal tänaval üksi ma kõnnin
Kaugusesse vaatan ja ootan sind
Kerest käib läbi väikene võbin
Kuid pettumus haarab mind

Kauge kuju mida märkasin
Ei olnud sinu kaunis siluett
Pole veel avastatud vett
Mille abil sest piinast ärkaksin

Tühi on hing ja mõistus on kadund
Soojust ja hellust vajab mu hing
Ikka veel ootan pimedas sind
Kas ma iial leida võin sind

Millal tuleb see päev
Kui saan tundma su hinge soojust
ainult tähti veel näen
ja tunnen hinges külma hoovust

kas tõesti pean uuesti armuma
kuid see kord taas üksindusse
sellese millest sina mind päästsid
kuid taas langen ma üksindusse.