Isa koduõlut joob,
ütles, metsast kuuse toob.
Võttis kannu, võttis kaks,
jutt see muutus valjemaks.

Kohe metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Nii ta jõi ja ajas juttu,
aeg see lendas väga ruttu.

Õhtu juba kätte jõudis,
isa ainult õlut nõudis.
Siis ta lausus: oh sa ime,
väljas juba üsna pime.

Õlu hakkas täitsa pähe,
ei ma täna metsa lähe.
Homme metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
***
Päkapikud väga pahad,
lasid papsi õlle maha.
Nüüd on õlleankur tühi,
pole enam õigeid pühi.

Lubię to! 11