... 1918.aasta jõuluks ehk aasta kõige pimedamaks ajaks oli eesti Vabariik jõudnud absoluutsesesse madalpunkti.Lootuskiirt ei paistnud kusagilt,kõikjalt vaatas vastu snge pimedus.Eesti väed olid kurnatud ja tülpinud,sõdurid nägid välja nagu kaktsukubud,paljudel polunud korralikke saapaidki..Käegalöömismismeeleolu ei valitsenud üksnes rindel,vaid ka tagalas.Polnud just palju neid,kes uskusid,et Eesti Vabariik naeb oma esimeat aastapäeva.Sõda suue Venemaa vastu tundus täieiku hullumeelsusena.Nende vastu,kes ininmesi sinna surema saatsid,polnud rahvast raske ässitada.Nii oli Eesi vabariigi võim äärmiselt habas.17.detsmrili 1918.olelks punaste agressorite poolt üles köetud mass selle Tallinnas kukutanudki,kui mitte juhuslikult Raekoja platsile sattunud Kaiteliidu Narrva koolipoiste salk poleks kohale jõudnud.Nimelt oli sadakond meeleavaldajat Raekoja platsil vahiteesisust pidanud kaitseliitlastelt relvad ära bõtunud ja nad läbi peksnud.Kohale rutanud koolipoiste salk võeti vastu püssilaskudega.Koolipoisid avasid vastutule,,kaks inimest sat surma ja kaks raskelt haavata.Meeleavaldajad aeii laiali.Ajutini Valitusus kehtestas samal päeval sõjaseisukorra ja määras ülemjuhatajaks Hajju,-Lääne-, ja Järvamaal nincu linnades kindralmajor Ernst Põdderi.viimene kehtestas komanditunni ,keelas meeleavaldused ja kohutas kõiki kodanikke karistuse ähvardusel Kaitsliidu lllkmks astuma.Ometi sündis just selles plkases pimeduses jõuluime.Kuigi seda eisialgu näha polnud,hakkas pikkamda valgeks minema.Tallinna poole taganevad Eesti väed lähensesid oma baasidele,Punaarmee ükusused aga kaugenesid enda omadest.Punaste löögirusikas polnud saanud õigeaeselt täendust jõud rindel tasakaalustusud.Eesti poolel olid rindele jäänud ainult kõige motiveerrtumad mehed,teised olid laiali jooksnud.Omaalgatuslikult moodustati mitu üksust.Julus Kuprjanovi parttsanide pataljon,Kalevlaste maleva Skautpataljon,aga ka Eesti baltisakslaste Balti pataljon.Eesti kaitset merelt kindlustas Biti eskaader.Jõulude ajal üritas Nõukogude Venemaa Balti laevastik rünnata merelt,kuid Briti eskaader vallutas 26.ja 27. detsembtil kaks Balti laevasiiku hävitajst ,Spartaki ja Avtrioili nign andis need üle eestlatele.Eestlased võtsid nüüd pöhjarannikul põhjarannikul dessante teostada,mis tekitas Punaarmee väejuhatuses suurt ärevust ja sundis Punaarmeed oma õude hajutama.Mis aga eriti oluline-Eesti sõjavägrede juhtmine seati selgamale alusele.23.detsembil loodi Eesti Sõjavägede Ülemjuataja institutsioon ja ülemjuhatajaks määrati polkovinik Johan Laidone.Juba aastavahetusel peatati Punaarmmee edasillkumine mitmes rindelõigus.üks 27.detsembil Ida-Hajumaal peetud lahing lõppes sellega,et eesllased taandusid ühele,punased teisele poole.Eestlased naasid aga esimestena ja kui punased neid nüüd isegi suuremate jõudude toel üriyasid liikuna panna,ei liikunud eestlased enam pagalt.Samal kombel pandi punaste edenemine seisma Punapargis Pänumaal.Viljandi poole pürgivad punased Kärsna mõisa juures,mille punased vallutasid 2.jaanuaril 1919 ja mis korduvalt käest kätte käis,kuni eestlased selle .6.jaanuaril lõplilult vabastasid.Oluliselt tõstis rahva meeleolu ning väägede võitlusvaimu esimene Soome vabatahtlike saabumine.Võitluseks Eesti eedt rakenadati kohalikest venelastest ja sakslastrset formeeritud vabatahtikke üksusi,nagu näiteks Balti pataljon.

Vastupealetung ja Eesti vabastmine:Kõige rängema hoobi said punased aga Tallinna all,millest lahutas neid ainult 30-40 kilomeetrit.Siit läksid nüüd formeeritavad üksused otse rindele,nagu aastavahetusel spordiseltsi Kalev moodustatud Kalvlaste malev.Ööl vastu 4.jaanuari 1919 peatasid 4. ja 5. jalaväepolk punasre edenemise vakla,Priske ja seejärel Vetla juures.Priske lahingus lõi kaasa kaks esimest omal algatusel rindlel jõudnud Some vabatahtikkumillest levis kumu kiirseti üle kogu rinde.Kõigile vaatamata üritasid punased otserünnakut Kehrale,mille vallutamisest pida saama signaal üldiseks vastuhakuks Tallinnas,kuid ründavad ükusused löi puruks soomusrong nr 1,mida juhtis kapten Anton Irv.Eesti soomusrongid õikusid jahmunud vastase rindesse ja vallutasid käigult Aegviidu.Tajudes vastase murdumist,läksid Eesti väed pealetungile.7.jaanuaril 1919 oli ülemjuhataja Laidoner andnud pealetungikäsu.Laevasiku toetusel teostatud dessendid sundisid punaseid rinnet laiali tõmbama,koostöös soomusrongidega haarati ümber ja hajutati  suuri punaste üksusi.9.jaanuari vallutaid soomrongid tagasi Tapa,seejärel tehti dessant kunda juures ja kootöös rindele toodud Soome vabatahtlike Martin Ekströmi pataljoniga löödi puaste kaitse segi.12.jaanuaril 1919 võtsid Eestlasedd tagasi Rakvere,avastades selle külje alt Palermost punese terrori ohvrite suure ühishaua.Kui punaarmee üritas sõdida nii,nagu seda oli tehtud maailmasõjas,siis Eesti jaoks oli Vabadussõdd esialgu suur impriviatsoon.Improvisatsioon oli ka soomusrongide hüpe Tartu peale,mis sai teoks kõrgema ülema otsesest keelust hoolimata.

Lubię to!