Blog
seisan taas teel,tuul sasimas mu tukka
kõrgele keerutades põlenud tunnete tuhka
rahvas kõnnib,istub ja seisab püsti,
ma seda kõike näen,ometi tunnen end üksi
kõigis oma tegudes,olen kukkunud ma läbi
ennast peeglist vaadates tunnen vaid häbi
ma tõesti ei hooli,ei armasta ega vihka
õnne leida juba ammu enam ei ihka
loobun kõigest ja endaga teen rahu
peagi on aeg,kus kedagi mu ellu ei mahu
olen üksi,täiesti üksi ja nii on hea
ei iial siis kelleski pettuma pea
ise endale jõudu siis annan,
ise ennast läbi raskuste kannan
pole sõpra,kellega aega veeta
seega iial ei saa ta mind reeta...
müürid enda ümber tugevaks laon
nende kaitsvasse emussse kaon
kaotsi on läinud minus lootus ja usk
kadus naer,asemele asus tusk
kanda ei taha endal enam maski
lõikan,rebin ja tallan kõik katki
lõpetan kõik,olgugi see veel eos,
vihkan seda maailma igas tema teos
kord kui leian lahenduse- on hea,
kui mitte,leiab lahendus mind.
mis lahenduseks on,ei tea,
ometi siin elus kõigel on hind.
Sa ilmud valgusest ja kannad seda endas
ja pea riivates tunnen su tundeid.
Seal mingi vari vaikides mööda meist lendas,
tuues kaasa suht segaseid endeid....
Kuid mu vaade on must
ja tühjust täidab hing....
pole minus ju armastust,
ainuke, mida tunnen on kirg.
Ja see valgus,nagu suits mind katab,
valetan,kui ütlen,et mul pole hea....
peagi see kirg,meid endasse matab,
ehk kord kordub see veel-kes teab!
otsustastatud- ennast ma ei piina
ostan koju kasti viina
siis ma aina joon ja magan
läbi uima käske jagan
et ei tekiks kainenemis ohtu
juurde ostan valget rohtu
kurki,sülti heeringat
see mu magu meelitab
sitta kah ja traali vaali
olen ikka täis ma maani
sassis juuksed,silmis hägu
see on õige parmu nägu
Imelik on see elu tõesti,ühel hetkel tundub elu nii ilus ja teisel hetkel variseb kõik kokku....ühel hetkel tunned,et sind vajatakse,kasvõi kui head tuttavat,kuid teisel hetkel oled sa täiest tähtsusetu .....ja mida ma siis nüüd nii väga vajan,armastust? usun,et mitte,sest ma ei usu sellesse,kuid teadmist,et on keegi kellega on lihtsalt koos hea olla,teadmine,et sind vajatakse kui sõpra,kui tuge raskel hetkel....oleks ju hea seegi,kuid teadmine,,et sa oled tähtsusetu on masendav......jah,paraku,kui kellegagi on liiga hea koos olla,tekitab tunde,et oled armunnud,või soovi rohkem koos olla,kui hädapärast vaja oleks ja see on hävitav jõud....korraga avastad,et seisad taas kord täiesti üksi omal teel,teadmata kuhu minna ja mida edasi teha...kuidas edasi elada....seisad jõuetuna,pisarad voolamas ja süüdistad vaid oma enda eksistentsi....kuid mis teha,see on ju sinu elu,mida tuleb elada,tahad või mitte....mida peaks tegema...oma olemust muutma,kuid see pole ju võimalik,oleme need,kelleks meid on loodud...nii,et jääb vaid teadmine,et kõik see kordub ikka ja jälle....
millal küll lõppevad need pisarad,
mis sinu järgi kisavad??
mida ma küll tegema peaks,
et sina mu tõelisi tundeid ei teaks??
kaua veel kandma naerul maski,
kui ometi mu hing on nii katki.
miks küll sellisena loodud on mind,
nii aval,nii avatud on mu süda ja hing...
miks ei suuda ennast ma muuta,
kui väga ma ka ei tahaks seda suuta.
olen vaid rändur sel kivisel teel,
minna on kaua ja kaugele veel....
on elutorm meid kõiki kord räsinud,
loopinud kui tuules lehte või prahti....
oleme olnud kõik siis meeletult väsinud,
ning tahtnud loobud,öeldes kõigest lahti...
kuid elus on palju,mida leida ja otsida,
on palju,mille pärast raskusi trotsida...
isegi,kui vahel tunned taas saamatust,
ei kustutata sind, veel saatuse raamatust
võid ju püüda olla hoopis keegi teine,
kuid kõik on tänagi nii,nagu oli ka eile...
ei suuda keegi hüpata üle oma varju,
elu kord on selline,parem sellega harju....
peaks panema siit ajama
ja marsile kodu rajama
ufoga sõprus suhte looma
viisakalt sinasõprust jooma
suures avaruses seal üleval
ruumi jätkuks meil mõlemal
ja kui meil teha poleks muud
koos siis vaataksime kuud
Oleme kui teismelised tunnete retkel,
armastan´d oleme ja sihitult ekseln´d.
Oodanud kõike seda, mis tulemata jäi,
kurvastan´d, nutnud ja püstipäi käin´d...
Oleme käinud mööda elu keerulist rada,
näinud rõõmude, murede heitlikku jada....
Vahtinud igatsevalt tähti ning kuud,
unistanud armastusest, kaaslaseks tuul.
Valatud pisaraist kokku saaks meri,
vihast ja pettumustest mässab me veri.
Püüame unustada, mõista, andekski anda,
hoolimata tagasilöökidest elusädet kanda.
Naeratanud siis, kui hing valust karjub,
uskuda tahtnud, et kõigega kord harjub.
Ükskõik, kuidas elu ka ei lendaks-
oleme püüdnud jääda me iseendaks...
Kõndinud vägagi valedel radadel,
mängureid uskun´d, nendega maganud.
Nuttes vaadanud taas sulguvat ust,
talunud valu ja üüratut pettumust.
Püüdnud olla õiglane ja aus kasvatades lapsi,
murede uputamiseks liig paljugi võtnud napsi.
Teinud tegusid, mida meenutada ei tahaks-
aegajalt keegi meid tembeldan´d on pahaks.
Oleme võitnud, kukkunud, edasi astun´d,
kaotanud lähedasi, leinanud ja matnud...
Loobuda tahtnud kõigest, ka iseenda elust,
öelda lahti perest, sõpradest, kogu melust..