Sonett     
Ootan...    
Mu kõrvus kumisevad kurblikena
iidvana laulu üksildased noodid
ja mõtted vaiki seisavad kui soodid*
sääl vetevirvenduses, arglikena

Tuul läinud on ja sõnad viinud kaasa
ma seilan laevana, mil pole lasti
ja kriibin ahtas ihas tumma masti
kui vaikus horisondil vaimu laastab
 

Severim! 1