Ei kõnni enam Sinu sammutuules,
me keksukastid joonistusid õhku
vaid õige harva Sinust laule luues
poen unepõhja hingama su lõhnu.

Seal pistrikuna üksilduses sõudlen...
tiib pinguli, et uuristada radu -
miks mõnikord Sind patja taga nõudlen
nii salaja, et seinadki ei adu?

Suur Ilmatäius servast lahti koorub,
veel kuhjub pilte hõlma alla sabaks -
meel kustutab kord möödunu, kõik loorub,

tea, hoolisin, ent süda ...
andis vabaks!

Severim! 2