... Kuid siis läks veel mitu aastat enne,kui päris vabaks lasti.Sest palvekirjad pidid kõigepealt Eestisse tulema,siin vaadati need läbi ja saadeti tagasi Venemaale.Venemaa kohe ei tehtud nendega midagi.Kui ära hakkasime tulema,oli isegi kahju.8 aastat oli seal oldud ja juba ära harjutud.Kui vabaks saime,lubati oma vara Eestisse kaasa võtta.Papa tegi seal ahjuroobi,seda,ei raatsinud ma ka sinna jätta.Panime kõik jälle kottidesse ja leidsime mõned kastid,kuhu asju panna.Ega riided me seal ei saanud osta,polnud tarviski.Tööriided olid siis vatipüksid ja -joped.Alguses olid mul endal nahkvildid,need lohverdasin seal ära kuni juba varbad välja.Hiljem saime juba lubjavildid.Küll need olid soojad.Kõige paremad asjad olid vatipüksid.Pakkisime need kõik Eestisse tulles kaasa.Kõigepeat läksime Abakani.Suundusime rongijaama,seal pandi jälle vagunisse.Neil oli nimekiri,pitserid kõik küljes.Kõik oma kotid võtsime kaasa.Siga oli natuke aega tagasi põrsad saanud,tegime soolatud liha,seda saime seal siis vahepeal süüa.Mina sain enne vabaks,juba detsembis,papa ka,mamma vist jaanuaris.Aga ega me ei hakanud sealt kohe ära tulema.Oli vaja veel paberid koda ajada ja siis jaanuaris hakkasime tulema.Nädal aega sõitsime reisiongiga Moskvasse.Seal istusime ringi.Enne ootasime veel tükk aega jaamas.Sõit Eestisse kestis kaua,enne,kui jõudsime Tapa raudteejaama.Rongilt maha tulles oli kohe imelik tunne,polnud ju 8 aastat Eestis olnud.Palju lund oli maas.Kui Siberis lund tuli,siis nii suure tormiga,et tuul puhus liiva ja lume kohe kõik mööda põlde laiali.Külm oli seal talviti aga kogu aeg 40-50 kraadi.Mina olin niisugune tõmmuma nahaga,aga need,kes olid heladama nahaga,nendel olid ninad kärnas ja nahad maas.Ma tean ühte naist,kellel praegugi veel nina külmaga nahka ajab.Sel päeva,kui Stain suri,toimus meil suur koosolek.Kõik suured ülemused ja sohvoosi direktorgi tulid.Pidasid kõne ja kõik eestlased pidasid peent naeru.Venelased nutsid,kõik vanad memme ka.Nutsid nii mis hirmus.Nemad ise ei teadnudlki,kes see Stalin õigupoolest oli,aga nutsid siiski kõvasti.Tagasi Eestis me koha tööd ei saanud.Ei saanud muidugi,magasime tuttavate pöönigul.Hiljem läksime majja,kuhu vend oma perega pandud oli.Seal magasime kõik eraldi.Meie oma majad olid kõik ära võetud.Papa oli nüüd registreeritud sinna,kus oli minu teine vend oma naisega.Mamma oli veel hoopis teises kohas tuttavate juures.Ma ei mäletagi enam,kuhu mina ennst sisse sain registreerida.Papa hakkas siis asju ajama ja sai majad tagasi oma nimele.Aga seal olid ju üürilised sees,saime siis ainut osa enda kätte.Tegime remondi.Meil tööd polnud,aga kuna papa oli agronoom,sai tema tööd Arkna Põllumajanduskoolis,ta oli seal majandusjuhataja.Sinna käis ta alati jalgrattaga.Pärast sai ta endale ka Arkna mõisas toa.Seal ta siia ööbis,sest ega igapäev ei jõudnud koju tulla.Isa saigi tagasi Eestis ainult vähem kui aasta aega olla,siis ta suri.Kui tulime Siberist tagasi,siis vaadati meid imelkult küll.Ka minu kooliõed ja vanad tuttavad.Hakkas kohe tunduma,et neil on kahju,et  me tagasi tulime.Meil elasid kõrvalmajas kommunistid,punane lint käe ümber.Ega nemadki meid sallinud.Hirmuet küüditamine võib uuesti juhtuda,polnud sugugi.Kus siis enam,Stalinit ju enam polnud ja ega see uus ei oleks hakanud küüditama.Siis hakkasidki kõik sealt ära tulema,aga mõned eestlased jäid ka sinna.Noored tüdrukud abiellusid vene poistega.Eks nemad on ka kõik minu vanused ja mõned on võib-olla juba surnud.Üldiselt tahtsid kõik ikka tagasi tulla.Teinekod öösiti mõtlen,et ei tea,mis seal,kuis meie asusime,praegu küll on.

ERNA PARBO ( SÜND.LUSIK) MÄLESTUSED:Mälestusloo rääkis Erna ( Lusik) Parbo ( s.1936),kes küüditati koos ema Hilda,õe Salme ( s,1932),vendade Antsu ja Peetriga ( s.1942) Novosibiski oblasti Masljanino rajooni.Küüditati Pänumaa Hainga valla Valistre külast.Isa Nikolai oli arreteertud juba 27.02.1949.ema Erna Luisk vabanes 19.09.1957.1949.aastal Sibersse küüditatud pere oli kaugel maal olnud ligi 8 aastat.Perekonnas oli isa Nikolai,ema Hilda,lapsed:Salme,Erna,Peeter ja Ants.Siberist kojusõit Lusika peres toimus mitmes järgus.Tütar Salme lahutati perest 1950.aastal,ta abielus ja saabus Eestisse teistsest hiljem.1955.aastal lubati koju sõita alla 16.aastastel noortel.Ants sõitis Eestisse koos vanema mehega,kes oli hea perekonnatuttav.Algselt peatus ta tädi juures,hiljem sai tööle kalaaevale.Erna abiellus ja elas abikaasa ja tema vanemaega eraldi.Sündinud oli ka väike poeg Arvo.Perekond Parbod vabastati karistusest tubli töö eest.Erna meenutab,et 1957.aasta kui nad said kätte vabastuspaberid,hakkasid kohe kojusõiduks valmistuma.Töötasuks saadud teravili müüdi maha,sellest saadi kojusõduraha.Majandist,kuis nad töötasid lubati auto ähimasse raudteejaama sõiduks.Seekord sõideii reisirongiga Tšereppanova - Novosibirsk - Moskva - Tallinn.Raudteejaamades ümberistumised ja piletite saamine ei olnud lihtne.Arvo oli väke sülelaps ja vajas erilist hoolt.Eestisse jõuti 1957.aasta novembris.Esimene peatus oli Erna täidi juures.Hiljem vabastati üks tuba Erna lapsepõlvekodus Vaistres.Seal elas võõras perekond.Erna meenutab hea sõnaga selleaegset kolhoosi esimeest Nurm Elmarit.Tema abiga said nad suurems elamise.Kevadel eraldati aiamaa ja järelmaksuga osteti lehm.Abikaas Oolu sai tööd Kirvi nimelises kolhi'oosis autojuhina.Majandis oli vaja noori töökaid inimesi.Peeter sõitis Eestisse koos ema ja isaga.Ta jõudis Siberis põhikooli.Vabastuskiri tuli 1958.aasta juunis.Toimetusi oli palju,sõiduks vajalik raha oli vaja kokku saada ja esitada avaldus töölt lahkumiseks.Müüdi,jagati ja pakiti asju.Isa ja ema olid mõlemad penionieas.Kojusõit toimus sama teed pidi nagu Enagi.Eestisse jõudes tundisid nad tõrjutust.Külanõukogu töötajad soovitasid sõita neil Lätimaale.Paari kuu pärast sissekrjutus ikkagi lõpuks saadi.Isa sai tööle kolhoosi öövahina ja ema sõjaväe komissariaati lorisajaks.Elama said nad oma koju.Võõras pere oli lõpuks välja kolinud.Peeter läks sügisel õppima ehituskooli.Kooli lõpetades järgnes kolm aastat sõjaväge.Kui juttu tuli haridusest ütles Peeter ikka,et ta on lõpetanud eluülikooli.Müts maha nende tublide ja rugevate inimesete ees.

Severim!