Sellesse komitesse kuulusid ametikoha järgi peaminister,Eesti Panga president ning üks ülemnõukogu poolt nimetatud sõltumatu ekspert.Esialgu oli selleks Rootsi üks tunnustatumaid panganduseksperte ja samuti Svenska Handelsbankeniga seotud pagulasteadlane Rudolf Jalakas ning juba tegeliku rahareformi ajal Harvardi ülikooli doktorikradiga väliseestlane Ardo Hanson,kellesst 2012.aastal sai Eesti Panga president.Ometi ei olnud Eesti esimestel kuudel veel valmis oma rahale ülemineks.Oli rahareformist pakilisemaidki probleeme,mis nõudsid lahendamit,samuti sooviti viimase võimaluseni rubla inflatsiooni ära kasttada  ehk osta oma odavate rublase eest,mida vähegi sai.1992..aasta märtsis leidis Rahvusvaheline Valuutafond,et Eesti ei ole reformiks piisavalt ette valmistatud soovitas seetõttu oma memoradumis tungivalt rahareform 1992.aasta teise poolde edasi lükata ( Aidemore 1992).Alles seejärel algas kibekiire töö rahareformi ettevalmitamiseks.Sedamööda tuli ka toetus Rahvuvaheliselt Valuutafondilt,mille liikmeks Eesti 26.mail1992 sai.Venemaa keskpanga väljakuulutamata sularahablokaad tõi kaasa hüperinflatsioonile peaaegu alati iseloomuliku järjest süveneva sularaha defitsiidi.Leevandamaks seda defitsiiti,võttis Leedu rublale paralleseks maksevahendina kasuutusele kupongiaalse talons'e (1.mail) ja Läti nn Läti rubla ehk rublis'e ( 7.mail).Mõlema lähtekurss rubla suhtes oli 1:1.Kõik see meenuts Eesti Vabadussõja ajast 1918-1920 tuntud olukorda.Sellise paralleelraha kehtestamist vältis Eesti peamiselt raha ringluskiiruse administratiivse tõstmise ( palka hakati näiteka maksma kord nädalas) ning tšeki- ja üldse sularata arvelduste suurendamisega,aga ka palkade,pensionide ja sotsiaalmakste väljamakete venitamisega.Tartu sai kuuks ajaks oma ,,linnaraha''. Tõsi,ka Eestis kerkis korraks päevakorda krooni käibelevõtt parallel rahana rublale.

Severim!