:::Esimee doktritöö kaitses 1932.aastal Ernst Ein (1896-1956),1939 järgnes Elmae Ilus (1898-1981).Einist sai 1934.aastal erakorraline ja 1937.aastal korraline Rooma õigus pofessor,Ilusast 1939.aastal tsivlliõigus professor.Elmar Ilusa loengute põhjal andis tsviilõiguse instituudis assisdendi kohusetäijana töötanud Albet Rammul (1914-1941) vahetult enne Ilusa prfeossoriks saamist välja autoriseeritud konpekti,milles on käsitletud nii Eests kehtivat õigust ehk BES sätteid,kui ka tulevat,TsS eelnõus sisalduvat õigust.See oli ainus eestikeelne originaalõppevahend kehivast tsiviilõigusest.Peale kehtva eraõiguse õpetati ülikoolis põhjaliult ,,Rooma eraõiguse süsteemi''.Tegemisi oli tereetilise ja võdleva alusega kehtivale eraõigusele,sest sisuliselt õpetati nn pandektisika,19.sajandi Saksa õigusteadlaste välja töötatud eraõiguse ülesehitust,aluseid ja süsteemi antiikaja Rooma õiguse,aga võrdlevalt ka kaasajal kehtinud teiste maade õiguse pinnalt.Esmalt luges seda ainet Karl Wilhelm Seeler (1861-1925),Tartuülikooli kasvadik ajast,mil ülikooli asukhana kasutati veel Dopat.Seeler oli 1892.aastal venestanud Jurjevi ülikoolis töötanud ka Rooma õiguse dosendina,aga Tartusse tagasi tuli ta Peterburi ülikooli professri kohalt ja tegutses siin 1920.aastast Eestimaa õiguse ajaloo professorina.Seeleri surma järel õpetas Rooma õiguse süsteemi Grimm ning alate 1934.aatast alates juba eesikeelse Tartu Ülikooli kasvandik Ein.Nagu enne Nõukogude okupatsiooni ei õutud Eest oma tsiviilseadustiku kehestamiseni,nii ei jõutud eraõiguses ka professori koostatud eestikeelsete originaalõpikutwni.

Kariatusõigus-variatsioonid Vene impeeeriumi ja sotsiaalse kaitse karistusõigusega:Eesti Vabariigis jäi veel pikaka ajaks kehims ka Vene keisririigiõigus.Tegemist olli äämiseselt mitmekesise ja keeruka normikogumiga mitte ainult eriseadusst,vaid ka eri aegadest pärit karistusstikst.Suuremalt jaolt kehtis endiselt 1845.aasta nuhtlusseadustik (NS),mis oli koostatud Vene konservatiivse kodifitseerimislaine käigus ja esindas nii normiehnika kui ka sisu poolst eelmodernset karistusõigust.Osa sellest oli 1860.aastate reformide tulemusel ja muudetud kujul jõudnud rahulohtute nuhtusseadustikku ja harukaristusõigusena mimesugustasse eriseasustesse.1889.aasta kohurefomiga kehestaii siinmail ka vallakohtute nuhtusseadustik.1903.aastal kinnitasNikolai II (1868-1918,valitses 1894-1917)uue nuhusesadusiku (UNS).Kaasaegaste ja ka hilisemate hinnangute järgi oii UNS kõige europalikum  ja õigusriiklikum karistusseadustik Vene impeeriumi ajaloos,ehhki jätid kõrvale tollal uusima ja moosdama koolkonna,sotsiaalse kaitse karistusõiguse lahendused ning esindas järjekindlt väljepeetult just karistusõiguse  klassilkalise koolkonna konseptstsiooni.Nii üks kui teine suunumus karistusõiguse teoorias oli Saks algupära ja Saksa Keisririigi 1871..aasta karistuseadustik loligi UNS koostamisel üks kõigee olulisemais eeskujusid.

,,Klassikaline ja sotsioloogilne koolkod moderses kariusõiguses-kuriteo formaalne ja materiaalne määratlus''Euroopalik karistusõigus nõuab selget seaduslkku alust ja piiri Nullum crimen nulla pona sne lege-ilma seadusta pole kuriteu ega karistust - on põhimõte,mille õiguspliitliselt püstitas itaallane Cesare Beccaria (1738-1794) ja õigusteaduslkult sisustas sakslane Paul Johann Anslem von Feuerbach (1775.1833).Niisugust seadusekeskset lähenemisst nimetatakse kaeistusõiguse klassikaliseks koolkonnaks.Selles lähtuttakse kutiteo formaalsest mõistest- karistavateks kuritegudek peetakse ainult neid tegusid,mis sellistena eelnevallt selgesti seaduses määratletud.Juba 19.sajandi lõpukümnedil püüdis uus sotsiloogilne koolkond klasskalse koolkonna ranget seadusõiguse doktriini,nõudes sedauses sätetatu kõrval kurjategija isiku ja ühiskonna kaitsmise arvestamist.Uue koolkonna juhtkuju oli Franz vo Liszt (1841- 1919),oma karjääri kõrgajal Berliini ülikooli professr.Sotsiaalse kaitse karitusõiguse poolehoidjaid leiidus varsti mujalgi,eeskätt levis see Itaalias ja Skandinaavias..Euroopas jäädi enamasti sellise mudeli juurde,kus klassikalisele õpetusle rajatud karistusõigust täiendati sotsaalse kaitse karistusõiguse elementidega eelkõige karstuste ja kariamisest loobumise või tinginusilku edasilükkamise osas.Hoopis omaette nähtuseks sotsiaalse kaitse karitusõiguse kastamisel kujunes nõukogude aja alguse karistusõigus,kus ei seatud keskmesse mitte kurjategija isikut ega tema parandamisvõimausi,vaid üksnes ühiskonna kaismine võimalike vaenlaste eest.Teo määratlel kuritena ei olnud oluline selle fikseeritus seaduses;

81738-1794 

Μου αρέσει!