Ühtlasi oli Eesti majandus maailmammajanduse suhtes suletud majandus.Tervikuna Eesti nõukoguliku majanduse arengus eristada kolme mõneti eriilmmelist ajajärku:

1) sõja lõpp - 1950.aastate keskpaik;

2)1950.aastate keskpaik - 1960.aastate keskpaik;

3)1960.aastate keskpaik - 1989.

Igale neist ajavahemikest on iseloomulik teataval määral erinev poliitilis-majannduslik ideoloogia ja kvantitativvsed sturtuuriproriteedid.Sellise jaotuse korral võib eespool käsitlud esimese sõjajägse kümnedi taotlusi vaadelda NSV Liidu 1930.aatatal välja kujunenud totslitaarse majandusmudeli üksühese rakendamisena Eestis,mille laiemaks majanuslikuka sisuks oli indrusteialiseerine ja põllumajanduse vägivaldne kollektivtsteeriine.Selle peamisd tunnused -põhimõtted olid:

1)eraomandi likvideerimine majanduses a selle asendmine riikliku ehk eufeminisiliku üldarahvaliku omandiga;

2) majandusprotsesside allutamine direktiivsele keksusest lähtuvale hierrararhillisele plaanimisele;

3) turu kui majanduslike protsesside regulaatori välistamine ja konkurentsi asendamine ,sotsialistliku võistulsega'' majanuse kõigil tasandeil:

4) jutimise tsentraliseeritus üleliiduilsse keskusesse;

5) najanuse juhtimise allutamine idoloogilisele s.t parteilisele ( antud juhul ainuoartei,s.o NLKP) juhtimiselr.

Aeg-ajalt püüti nnde põhimõtete sisemist konliktsust leevenda harukondilku ja territoriaasele jutimise tasakaalustamisega ( nn Hruštšovi reformid). või siis turumajanuslike elementide toomisega majanusse (nn Kossõgini reformid) Stalini surma järnge ,,sula''jõudis loomulikult ka majandusse,kui hakatuseks likvideeriti sunnitöölaagritele toetuv majanusstruktuur,mis oli olnud iseloomulik ka Kirde-Eestile.Esimeseks suuremaks reformikatseks,mis puudutas oteselt ka Eestit,oli regionaasete rahvamajandusnõukogude moodustamine 1957aatal .Aastaid 1957-1965 ehk nn rahvamajandusnõukogude aega võiks vaadelda kui harukondilkule juhtimisesele territotiaalse juhtimise eelistamise ajajärku,mis nihutas ka Eesti puhul esiplaanile majandusharude tasakaalistatud arendaise taotlused.Seda muidugi nii palju kui see võis kõne alla tulla totaletaases majandussüsteemis üldse.Kokku moodustati NSV Liidus 105 territriaalset rahvamajanusnõukogu.Eesti ja teiste väiksamate liiduvabariikide (v.a Vene NFSV ,Ukrana NSv,Kasahhi NSV ja Usbeki NSV) eeliseks oli see,et neis moodustati vaid üks rahvamajandusnõukogu,mis sidus antud NSV üheks tevikuks.Üldiselt jagunes rahvamajandusenõukogude ajajäk kaheka:detsentraiiseerise (1957-1962) ja tsentraliseerimise ehk mingil määral ka algsest taotlusest taandumise (1963-1965) perioodiks.Eestis viidi siis energeetika,ehtius ja kalandus ära rahvamajandusnõukogu alluvusest.1963.aastal vähendati ka territoiaalsete rahvamajandusnõukogude arvu 47-ni,kusjuures Kesk-Assia liiduvavabariigid Turkmeenia NSV,Usbeki NSV,Kitkgiisi NSV ja Tatšiki NSV liideti üheks rahvamajanus nõukoguks.Sama saatus tabanuks varem või hiljem ka Eestit,Lätit ja Leedut,kui enne ( oktoobris 1965),rahvamajandusnõukogude süsteen likvideeriti ja asaendati taas Keekusest lähtuva juhtimisega.

Μου αρέσει!