Blog

Kõik hetked, mis on väärt,
Sa hoia enda ligi.
Need hetked hoiavad Sind käest,
kui otsmikul vaevahigi.

Kõik need, kes on kallid
peida sügavale oma südame sisse.
Et kui taevad on rusuv-hallid,
nad asuks päiksena Sus’ ametisse.

Kirgi, mis Sind hoiavad elus
kasta ja väeta hoolega.
Tulgu, mis tahes...
Armasta!
Oma südame mõlema poolega.

Tundmatule naeratada tahaks
tundmatule ulatada käe
tundmatut ma tundma vaikselt õpiks
tundmatul ehk naeratust ka näeks.
Talle silma pikalt -pikalt vaataks
ja kuulama siis teda jääks
näen, et miski tema südant vaevab
ehk kergeneb siis tema päev.

Ühed pühid kui kriidikirja tahvli pealt,
teisi rebid suure valu ja vaevaga südamest...
Ühtedeta elad õnnelikult ära,
teisteta ei suuda kuidagi elus püsida...
Ühed lähevad, jätmata jälgegi,
teiste jäljed pühib alles meretõus...
Keegi jätab armid hinge,
aga Keegi viib kaasa hinge enese...

Pööripäeval.
Mu särgid nööril pesupulkadega,
nad minust tühjad, lahti nööbitud.
Üks nendest homme kohtub hulkadega,
nii mõnes neist on kuskil ööbitud.
Oo, milleks, milleks, härmatanud särgid,
te siit ei lenda,
vabaks lõksudest?
Tean vastust: saatus see ja aja märgid,
ei jätku tehnilistest nõksudest.
(J. Ü.)

Mu kujutluses pole need sel nööril särgid, vaid meie hinged, isegi mitte hinged - mingi osa meist, meie salajasim mõtteosake, milles tahaksime minna ja lennata ja tunda tuult ja vabadust ja kosmoserõõmu, sööstu päikesesse, aga samas me teame ka nende lõksude nõtkust ja lõtku, aja suhtelisust liikumises ja MAA…

Ma kingin oma hinge sulle

ükskord, oota...küll näed,

ja vastu pead andma mulle-

no mida?

eks anna käed....

Anna mõlemad käed et mul oleks kust hoida,

kui vääratab jalg,

oma jahedad käed kuhu peita liigõnnelik

õhetav palg,

oma kuumad peod anna mulle et äratada jahtuv

südameleek,

Oma käed anna mulle-

et iial eksiks ma teelt.....

ma näen aga ei vaata

Su pruunid silmad sädelevad ööle vastu
Su naha lõhn ja pehmed käed
igal hommikul aknal ma vaatan, kuis kindlal sammul sa läed
õhtul jällegi jooksen Sul vastu

Nii siiras ja selge on meel
Su paitused unele viivad
kõik Su suudlused annavad tiivad
Sind armastan veel ja veel

Sa kuuled ja tunned ja näed
mu murest teed lustaka laulu
ei rohkemat küsi ei palu
Su pihus mu väikesed käed

Iga Su sosina sumin, paneb liblikad lendama kõhus
kostavad kaugele naeru kilked
ei ärrita meid kellegi pilked
nii palju armastust tunda on õhus

saladus

piisk

Sa ytlesid : näkku ei lööda
ja sydamesse mind lõid.
Ära vaata mu silmadest mööda,
argust taluda mina ei või.

Ära  vaata mu silmadest  mööda,
nagunii olen mõistnud nyyd kõik.
Sina näkku ei hakkanud lööma,
hoopis sydamesse mind lõid