... Kui arega veel tagasi kerida,siis tõmbub vanaisa tunduvalt rohkem sirgu,kuid arvastada tuleb asjaoluga,et kõrge rüht ja elu jätab ta ikka minu jaoks kergelt kühmu.Samal ajal oli ta alati väga korrekse kehahoiakuga,kuist puudus lodevus,ehk andiaki võimluse tal aastaid ülishikke kaherealise nööridega rätsepanõela alt tulnud ülikondi,mille olemasolu Nõukogude ajal eukuse kohususliku atribuutika hulka ei käinud.Samuti nagu ei käinud sinna hulka ka keskmisest uhkem lõhnavesi või siis odekolonn,kes seda enam mäletab..Isegi mansetinööbid,mis tema päevasärkidel käisid,võisid jutustada oma lugu ja tagatipuks ka edev kaelasall.Tema välise riietuse ja hoiakute imago on mind pannud vahel mõtlema,kuidas ja milliste vahenditega kompenseeris ta oma välist korrektsust nendes kümnetes erinevates laagrites,türmides ja kambrites.Selleks pidi olema hulk ssemist shikki ja uhkust,mis välise puudimisel appi tõttas.Mõningad elemendid vanaisa atribuutikast on muide siiamaani minu enda edevus arsenalis relvastuses.Vaanaisa väist edavust talltustas aga tama sisemine meelerahu ja intelligents,elukoogemutel rajatud kindlameelsus,mis kahjuks pidi vahel andma koha hambad rirtis kannatustele,kõik oma laste ja lastelaste nmel,et neile lehtaka liiga,nagu talle osaks sai.Vähe on vist neid õnnelikke järglasi,kelle meelistegevuseks on suu ammuli kuulata,kas vanaisa voodijalutsis,elutoa diivanil  või suvila verandal tundide kaupa vestlesid millestki kaugest  ja arusaamatust.

Like!