Seitsme maa ja mere taga olevat pood, kus
müüakse mehi. Poe uksel on juhend kaupluse külastajatele:
"Kaupluses tohib
käia vaid ühe korra. Korruseid on 6 ja igal korrusel on
erinevate omadustega
mehed. Võid valida mehe, mis tahes korruselt või minna edasi järgmisele
korrusele, kuid tagasi eelmisele korrusele minna ei tohi!"
Naine läheb
poodi.
Esimesel korrusel müüakse mehi, kellel on töö. Naine läheb järgmisele
korrusele.
Teisel korrusel müüakse mehi, kellel on töö ja kes armastavad
lapsi. Naine läheb edasi.
Kolmandal korrusel müüakse kenasid mehi, kellel on
töö ja kes armastavad lapsi. "Vau!" mõtleb naine, aga jätkab siiski veel
ülespoole.
Neljandal korrusel müüakse kenasid mehi, kellel on töö, armastavad
lapsi ja
abistavad kodutöödel. "See on juba tõesti tore!" mõtleb naine, "Siia
võikski jääda", aga läheb ikkagi järgmisele korrusele.
Viiendal korrusel
müüakse romantilisi kenasid mehi, kellel on töö, armastavad lapsi ja abistavad
kodutöödel. Naine tunneb suurt kiusatust ostu ära teha, kuid arvab, et järgmisel
korrusel on veel midagi paremat ja jätkab teed.
Kuues korrus on tühi, peale
sildi: "Oled 6. korruse 31 456 012. külastaja.
Tea, et...
...tormiga ei tasu parve vette lasta
ja tundmatusse suunda seilata,
uduloorist läbi joosta sihitult on hullus,
armastada kedagi, kes petab - lollus!
Kes tahab leida õnne armastuses ja seda üksnes ei "soovi",see tohib tahta ainult oma õnne ja ei midagi muud.
Ta ei tohiks arvata,et see,mida tal tuleb alles luua,on juba kindlalt käes:ta ärgu tahtku unenägijana maitsta vilju,enne kui need on valminud-vilju,mida ta näeb ainult unenäos ja mille puudumist ta valuga märkab,kui ta tegelikkuse järsu koputuse peale unest ärkab.-
Ta peaks oma armastuse esimestest päevadest peale panema endas võrsuma õnnetahte ja allutama sellele oma soovide kõik igatsused ja eesmärgid.-
Armastuseõnn luuakse ainult siis,kui tõelise jonnakusega tahetakse saada armastatud inimesega kestvalt õnnelikuks.-
Ei tohiks hetkegi mängida mõttega,et kõik võib minna teisiti.-
Nagu igasugune õnn,nii on ka armastuseõnn looja õnn,-on rahuldus,mida pakub hästi tehtud töö,-on teos ja jõud teose loomiseks...
Armastuse
looming tahab,et meie armastatu oleks tänu meile õnnelik,ja meie endi
õnn seisneb rahulduses,et oleme suutnud teha teise õnnelikuks.-
Kelles on jõudu teist inimest õnnelikuks teha,sellel on ka jõudu teha ta väga õnnetuks.-
Sa tee vahel paus.
Peatu, kui saad.
Kui edasi kihutad kõigest väest, jääb rõõm Sulle võõraks
kui siht on käes.
Su päevades peidus on palju teid, leiad kõikjalt kinke,
ainult ava neid.
Elu pole jooks.
Hoidma pead auru.
Kuula meloodiat, kuniks laulu!
Kui ma suudaksin haarata vikerkaart,
siis ma püüaksin selle vaid sinu jaoks.
Ja ta ilu ma jagaksin sinuga
iga päev, kui üksindust tunneks sa.
Kui ma suudaksin mäe kokku kuhjata,
siis sa endale seda võiks pidada.
Ise endaga rahus kus kohtuda,
kirkas selguses ennast kus kuulata.
Ja kõik mured sult tahaksin võtta ka,
suurte merede vetesse lahusta ...
Aga tean ju, see tahtmine asjata,
sest ei vikerkaart püüda veel oska ma.
Ei ka mägesid kokku või kuhjata,
ega muresid merevees lahusta ...
Siiski, ühte ma tahaksin pakkuda:
ennast sõbraks, kes ikka on olemas.
Heliseb telefon.
Kolme tütre isa võtab toru ja sealt kostub:
"Kas see oled Sina,mu konnake?"
Ja vastuseks kuuleb:
"Ei,tiigi omanik räägib."
Kas tõesti,sõber? Kas tõesti Sul ei ole aega?Armsam,armsam,kas tõesti?
Kas tõesti sul ei ole aega,kirjasõber,kaardipartner,malepartne
Kas tõesti,tõesti,sul ei ole aega?Erinevatesse suundadesse oleme me ruttamas, kuigi võiksime minna aegamööda käsikäes üheskoos.
Koost laiali hakkab lagunema inimkond.Äkki oleme just meie alustajad ses loos?Võib-olla ka lõpetajad-helista oma sõbrale veel täna,võib-olla et homme on liin juba tumm.( G.K)
Seiklemiseks on ainult kaks võimalikku põhjust:
sulle ei meeldi see,mis sul on ,
või sulle meeldib see,mida sul ei ole.
Elu on kummaline. Mida rohkem ma tema üle mõtlen, seda kummalisemaks ta muutub. Millest see eluigatsus? See on mäng, mida keegi ei võida. Elada tähendab rängalt töötada ning valusalt kannatada, kuni raske vanadus roomab meie peale ja meie käed vajuvad kustunud lõkete külma tuhka. Elada on raske. Piinav on inimese esimene sissehingus, piinas heidab vana inimene hinge ja kõik inimese päevad on täis vaeva ja kurbust. Kuid Surma avatud käte vahele läheb ta komistades, kukkudes, üle õla tagasi vaadates ja viimse võimaluseni võideldes. Ometi on Surm sõbralik. Ainult Elu teeb haiget. Ja siiski me armastame Elu ja vihkame Surma. See on väga kummaline... |
ma nägin su silmist
magusat mahla immitsemas
su südant helendamas
ja soojust kiirgamas
ainiti jäin vaatama
esimest korda
meenub igatsuse tumesinine tint
lootusvalgel paberil
ja need sõnad
sirutasin käed äratundmsirõõmust
hooga sinu südame poole
soovist kasvõi hetkeks
teda hellat hoida
sa ehmusid ja eemaldusid
kartes haiget saada
südame peitsid
pilgu looritasid
irooniliselt naeratasid
andesta et vaimustusin ja sind ehmatasin
ma murtud südamega laternate all kõnnin