Blog

Mulle kingiti sünnipäevaks rääkiv papagoi. Kuigi kingitud hobuse suhu ei vaadata, sain aru, et omanik tahtis lihtsalt linnust lahti saada. Nimelt oli tema sõnavara pehmelt öeldes ebaviisakas ja ründav. Kingitust minema ei visata, seega hakkasin tegelema linnu täiendkoolitusega. Jätsin talle päevaks koju mängima maki viisakate sõnade leksikoniga, lasksin tal palju kuulata rahustavat muusikat aga ei midagi. Vahel viskas nii üle, et karjusin papagoi peale ja raputasin teda. Tulemus – lind hakkas veel rohkem roppusi lausuma. Lõpuks sai mul tema tekstidest ja käitumisest rohkem kui küllalt ja panin linnu külaliste tuleku ajaks külmutuskappi. Kapist kostus minuti jagu lärmi ja kolinat aga…

65-aastane Erna läks psühhoneuroloogia kliinikusse ja ta nägi silti, millel oli nool ja kiri „Facebooki sõltlaste osakond“.
Noole järgi edasi liikudes sattus ta rahvarohkesse paika, kus oli pikk järjekord, milles inimesed närviliselt oma nutitelefone näppisid. Üks keskealine naisterahvas liikus nagu unes ringi, muudkui omaette korrates „Ma pean oma lehmi lüpsma, ma pean oma lehmi lüpsma!“
Natuke üle 20-aastane noormees nuttis vappudes põrandal ja teda lohutas üks naine. Noormees ütles: „Ma ei mõista. Ma ei MÕISTA! Postitasin Facebooki sellise anekdoodi, et kõigil peaks naerust püksid märjad olemas, aga mitte keegi pole siiani laikinud seda postitust!“
Naine: „Kaua aega tagasi sa selle postitasid?“
Noormees: „Kümme minutit…

Kõik hetked, mis on väärt,
Sa hoia enda ligi.
Need hetked hoiavad Sind käest,
kui otsmikul vaevahigi.

Kõik need, kes on kallid
peida sügavale oma südame sisse.
Et kui taevad on rusuv-hallid,
nad asuks päiksena Sus’ ametisse.

Kirgi, mis Sind hoiavad elus
kasta ja väeta hoolega.
Tulgu, mis tahes...
Armasta!
Oma südame mõlema poolega.

Tundmatule naeratada tahaks
tundmatule ulatada käe
tundmatut ma tundma vaikselt õpiks
tundmatul ehk naeratust ka näeks.
Talle silma pikalt -pikalt vaataks
ja kuulama siis teda jääks
näen, et miski tema südant vaevab
ehk kergeneb siis tema päev.

Ühed pühid kui kriidikirja tahvli pealt,
teisi rebid suure valu ja vaevaga südamest...
Ühtedeta elad õnnelikult ära,
teisteta ei suuda kuidagi elus püsida...
Ühed lähevad, jätmata jälgegi,
teiste jäljed pühib alles meretõus...
Keegi jätab armid hinge,
aga Keegi viib kaasa hinge enese...

Pööripäeval.
Mu särgid nööril pesupulkadega,
nad minust tühjad, lahti nööbitud.
Üks nendest homme kohtub hulkadega,
nii mõnes neist on kuskil ööbitud.
Oo, milleks, milleks, härmatanud särgid,
te siit ei lenda,
vabaks lõksudest?
Tean vastust: saatus see ja aja märgid,
ei jätku tehnilistest nõksudest.
(J. Ü.)

Mu kujutluses pole need sel nööril särgid, vaid meie hinged, isegi mitte hinged - mingi osa meist, meie salajasim mõtteosake, milles tahaksime minna ja lennata ja tunda tuult ja vabadust ja kosmoserõõmu, sööstu päikesesse, aga samas me teame ka nende lõksude nõtkust ja lõtku, aja suhtelisust liikumises ja MAA…

Ma kingin oma hinge sulle

ükskord, oota...küll näed,

ja vastu pead andma mulle-

no mida?

eks anna käed....

Anna mõlemad käed et mul oleks kust hoida,

kui vääratab jalg,

oma jahedad käed kuhu peita liigõnnelik

õhetav palg,

oma kuumad peod anna mulle et äratada jahtuv

südameleek,

Oma käed anna mulle-

et iial eksiks ma teelt.....

ma näen aga ei vaata

Su pruunid silmad sädelevad ööle vastu
Su naha lõhn ja pehmed käed
igal hommikul aknal ma vaatan, kuis kindlal sammul sa läed
õhtul jällegi jooksen Sul vastu

Nii siiras ja selge on meel
Su paitused unele viivad
kõik Su suudlused annavad tiivad
Sind armastan veel ja veel

Sa kuuled ja tunned ja näed
mu murest teed lustaka laulu
ei rohkemat küsi ei palu
Su pihus mu väikesed käed

Iga Su sosina sumin, paneb liblikad lendama kõhus
kostavad kaugele naeru kilked
ei ärrita meid kellegi pilked
nii palju armastust tunda on õhus

saladus