Hommik...
Leiad end lahti rebituna ..
oled selles samas massis,
selles samas ühekülgses ühiskonnas,
milles Sa tegelikult ealeski
olla ei taha.
Mõistagi, et tavaliselt ei olegi ju.
Mõtled,
milleks küll?
Tahtsid korra samastuda?
Aga olla isepäine, eriline?
Teinekord lihstalt unustad selle
ja lased jälle asjadel minna..
nii kogemata..
puht juhuslikult ..
haavatavana..

Kuid peale kukkumist avad silmad,
ja tõused taas,
et seda erilist rada jätkata.
Sädeledes ...

Pëlqen! 2