Meepurgi avades polnud lihtsamat teed, kui asuda lauale jäänud kaane siseküljele.
Kärbes oli kaval.
Kavalam, kui inimene.
Taas kaant sulgedes oli meepurgi sisu tema ja ainult tema!
...
...
Kolmandal päeva lukustus kärbse ajju igatsus lennata.
Mesi oli kleepunud vastu jalgu ja hetkeks tasakaalu kaotades olid kleepunud ka tiivad.
Mesi plnud parim pind.
See oli küll kõvastunud, kuid purgi siseruum polnud minetanud oma kleepuvläägust.
Kärbes oli oma sellega püsti hädas.

Möödusid minutid, tunnid.
Päevad.

Kuuendal päeval avanes purgis võigas vaatepilt.


Keegi oli kaanest alla ja servapoolt veidi mett päksanud.
Lendas kaval kärbes kaanest kinni hoides taas pere juurde, kotid magusat täis.:)
Õnnelik lõpp!

Pëlqen! 1