Sombuse taeva all,
sombuste seinade vahel,
sombuseid uudiseid telerist vaatades,
istub sombuse näoga mees.
Akna alt,
vihmapiskade vahelt,
tikk-kontsades daam,
koeraga mööda läheb
ja võlub päeva ainsa
sombuse naeratuse.
Edasi istub sombuse
näoga mees teleri ees
valguse kumas,
mõtleb kas seda kõike,
vaataks kas saatan või jumal,
ehk nii mõeldagi on rumal.
Teeb punase tassi täie kummeliteed
ja sulgeb diivanil silmad.
Ei vaevugi voodisse jõuda veel,
sest unes ootavad päikselised ilmad!

Pëlqen!