Lähedal oli Su hääl, nii lähedal
soe kuldne valgus ja üksikud laused.
Mu süda oli keskpunkt lõpmatus ruumis,
mis aeglaselt keerles - öösinine pärl.

Õnn nagu nukrus, unelik-rauge... Kaugel
hommiku tasane samm ja koidiku värv.
Su mõtted täitsid mu mõtete pause.
Kõik igatsus vaibus, ööst sai kuldne järv.

Tundsin end nagu heljuksin juuste metsas
sügaval vee all, mis on sulakuld.
Ah, ma ei mäleta midagi nii lummavat oma elus,
kui Sinu hääl sel ööl, sel varahommikul

Pëlqen! 1