Kustutad toas tuled

ja piilud salaja kardina taha.

Väljas on pime justkui silmad suled,

öhe uppunud, vajumas maha.

Vihmapiiskade klobin klaasil ning midagi näha pole,

pole lund ega und, tühjusesse vaadates kõhe.

Tuul, kusagilt kuulda ,et liigutab oksi

vanad paplid ja tammed,

toas oled ikka veel üksi,

sina ja päeviku sissekanne.

Pëlqen! 2