EESTI ÕIGUSE 100 AASTAT
66, Põlva, Estonia

...

Komisjoni kuululsid Riigikogu fraktsoonide esidajatena enamasti advokatuuri taustaga juristid,aga ka sõjave prokurör ja vangltege tegelev kohtuministeriumi asjadevalitseja.Komisjoni liikmete seas oli küll üks nooramaid alles eelmisel aastal TÜ õigusteduskonnalt lõpudiplomi pälvinud kohtuministeeriumi nõuniik Karl Saarmann ( 1893-1948),kuid just temast sai kogu ettevõtmise vaimne juht ja ideoloogia kujundaja.Esimestel Eesti õigustedlaste päevadel 1922.aastal pidas Saarmann ettekande ,,Uue nuhtlusseadustiku maksma panemibe'',milles vaagiti põhalikult Riigikogult saadud ettekirjutuse täitmise vajadust ja võimalusi.Eelkõige tuli ümber kujundada karistuste süsteem,sest see oli kehtivas karisusõiguses liialt keeruline,aga Eesti riigil puudusid ka sellised asutused ja rajatised ,mis oleksid võimaldanud kõiki UNS-s ette nähtud karistusi täide viia.Ettekane lõpuosas jõudis Saarmamm puntideni,mis läksid kaugemale Riigikogu antud ülesandest Kohandada UNS Eesti oludele.Eeldatavasti teiste nõusolekul oli Saarmann asunud teosatama plaani võtta Eesti tulevasse karistusseadustkku veel mõni element sotsiaalse kaitse karistusõigusest:tingimisi kariistamine,kasvatulike abbinõude rakeenamine lisaks karistusele või nende asemel,alaealiste erikohtlemine jms.Karl Saarmanni tuleb pidada Eesti sesimse iseseibusaja karistusõiiguse ja karistusõigusteadus juhtkujuks,kelle tähtsus tollase karisusõiguse näo ja sisu määramisel ei piirdunud üksnes mitmekriminaalala seaduse ettevalistamisega.Juba 1925/26.aastast karistusõiguse põhiõppejõuna,1827.aastast erakorralise ja aastatel 1931-35 korralise krimiaalõiguse professorina TÜ-s,seejärel riigikohunikuna olid tal peaaegu piiramatud võimalused oma teaduslikke veedumusi levitada ja teostada.Saarmanni esimene huvi sotsiaalse kaitse vastu võis pärineda juba tema juuraõipingute algusajast Peteburi ülikoolis enne I maailmasõda-ta oi üks paljudest eesti juristidest,kes sel ajal just Peterburis õppisi.Tõsiselt tugeva ja otsustava tõuke sai Saarmann huvi sotsiologilse koolkonna vastu ikkagi alles TÜ õigusteadukonnas,kus ta pärast sõda oma õpingud lõpule viis.Kui TÜ alustas 1919/20,õppeaastal esimsesi korda oma ajaloos tegevust eestikeelse ülikoolina,ei olnud paljude erialade jaoks võtta eesti keelt oskavaid õppejõuide.Nii saigi 1920.aastal kriminaalõiguse pofessoiks rootslane Andreas Bjerre (1879-1925),Bjerre oii küll õppinud õigust ka kodumaal Lundi ülikoolis,kuid tema tähtsamaks õpetajaks ja teadudlikuks eeskujuks sai Beliini õigusteauskonna kuulus professor Franz von Lizt,karistusõiguse sostsiolooglise kooolkonnna rajaja ja juht.Bjerre näitas end selle koolkonna veendunud pooldaja ja isesesva edasiviiajana juba esikteosega vaguse pühholoogiast (1907),mis tektas Rootsis elvat positiivset vastukaja.Seevastu tema doktoritöö sai hävitava hinnangu  ja see asjaolu sulges Bjerrele karjäärivõimallused Rootsi ülikoolides.Nii oligi ta kõrgelt kvalifitseeritud teadlasena jäänud kodumaal korraliku rakenduseta ja võtis Tatu Ülikooli kutse meelsadti vastu.Tartu Ülikooli karistusõiguse professorina leidis ta entusiastliku õpilase Saarmanni,kes kaasas Bjerre ka Eesti eelnõu väljatöötamisse.Selleks tõlgiti eelnõu üldosa saksa keelde ning Bjerre sakskeelsed parandused ja täiendused omakorda eesti keelde.Bjerre ja Saarmanni koostöö tulemusel on 1929.aastal vastu võetud kriminaalseadustikus ( KrS) mitmeid elemente sotsiaalse kaitse kaistusõiguseat:tingimisi karistamine,enne tähtaega tingimisi vabatamine jms.Kõige rohkem erines KrS eeskujuks olnud UNS-st just karistuste süsteemi ja sotsioloogilse koolkonna mõjul ka sanktsiooniõiguse üldise ideoloogia osas.Kuriteoõpetuses olid kõrvakekalded väikemd,ehhki KrS öli kohandatud demokraatlku rahvusriigi vajadustele ennekõike riigivastaste kuritegude osas,näiteks majesteedi ja tema perekonna vastu suunatud kuriteod olid mõeldamatud.Omas ajas uuenduslik oli ka vabatahtlke homoseksuaalsete suhete dekriminalideerimine,mis paljudes Lääne-Europa riikideski toimus alles  1970-80.aastatel.Need oliid lõpptulemusena võrlemisi väikesed kõrvalekaldused tsaariaegsest UNS-st,mis niisugusel uuendatud kujul sai täies mahus kehtima hakata alles Eesti Vabariigis.Ehhki KrS eelnõu valmis näiteks TsS-ga võrreldes üsna kiiresti ja võeti Riigikogus vastu juba 1929.aastal,ei pandud sefa pärast vastuvõtmist kohe kehtima.Eesti parlamentaarne seadusandja jäktas nii,nagu oli teinud Vene isevalitseja Nikolai II juba UNS kinnitamisel:võttis eelnõu teksti seausena vastu,aga lükkas selle jõustamise edasi.Erinevalt UNS-st ei pidanud KrS siiski lihtsalt hägusalt mõistetud paremaid või kohasemaid aegu ootama jääma.Parasagu valmistati ette ka uut kriminaalkohtupidamise ehk kriminaalenetluse seadustikku,vangistusseadustikku,kaitsväe kriminaalsaedustkku,distplinaarseadustiku ja maksukaristute seadustikku.Tegemist oli niisiis terve kompleti õigusakitega,mis võeti vastu 1934.aastal ja jõususid järgmisel aastal koos juba varem valminud KrS-ga.Saarmann märkis,et ööl vastu 1.veebruri 1935 olid seni kehtinud Vene impeeriumi seadused ,,hingusele läinud'' ja asendatud umbes tosina uue õigusaktiga.Nagu öeldud,oli Karl Saarmann koosöös Andreas Bjerre ja teiste aatekaaslastega lülitanud Vene keisririigi traditsiooni jätkavasse,ehhki eestikeelsesse karistuaõiguslikku normistikku elemente sotsiaalse kaitse karistusõigusest.Saarmann võttis ise lühidlt kokku,mis pidi olema sotsioloogiise koolkonna põhimõtega rikastatud karistusõguse põhisisu- võimalus kurjategijaid liigitada.Ta jaotas nad koguni viide liiki:harilik,juhuslik,elukutseline,alaealne, ja vaimselt haige.
















2 views
 
Komente

Nuk ka ende komente.
Lini komentin tuaj, filloni diskutimin!

Ditar
Blogët shkarkohen çdo 5 minuta