Дневники

pimedal õhtul, küünlavalgel,
ta istub läikiv pisar palgel.
tema mõtteid tühjus rusub,
enda poole teda üksindus kisub.

mis toimub tema sees, keegi ei tea,
et ta on üksi, seda teised teadma ei pea.
võib-olla on kuskil teda vaja,
kuid ka karjudes, ei kuule ta vastu enam kaja.

mälestused temast ei ole sellised,
ta tahtis, suutis, seljatada tunded ükskõik millised!
omaette omaenda maailmas ta on sulgenud ukse,
ei kuule enam midagi peale kahvatu, omaenda südametukse.

pisar pisara järel alla poole vajub,
küünlaleek tasasemaks hajub.
ta tõuseb korraks, silmis lootusehelk,
kuid jälle maha langeb, oli see siiski vaid hääbuv…

Today, I faced the real truth,
I finally know who You really are.
Words are meaningless, they've disappeared from my mouth,
They said that You never really cared.
Shocked, I stand in the cold rain,
people passing me by, even they cared more than you did.
Fists closed, shaking, hot blood pulsing in my veins,
my anger is growing, from it You feed.
I loved, I trusted, my heart was pounding,
now everything is replaced with emptiness.
I was Your favourite toy, You were the toddler playing.
What's going on with me? It's a total mess.
I fell into a…

Surnuaial
sa tead isegi,
et seal on vaikne
seal kõik magavad
oma tuhande aastat und.
Seal ei sega meid keegi
ja meie ei sega kedagi.
Tule-läheme koos
ja kõnnime,
haudade vahel ringi,
uurime seda maailma-
ehk siis teistpoolsust.
Tule-istume ühele hauaplatsile,
ühele valgeks värvitud pingile.
Istume selles
ja lihtslt vaikime
vaatame
ja uurime,
vahel ka mõtleme
ja unistame,võibolla-
sureme ka meie koos
ja et meid maetaks nii-
nagu neid siin,
üksteise kõrvale
meie tuhande aasta und nautima.
Tule lähme jalutame koos
ja ainult edasi....

Elu mul särav ja päikest täis,
Kord tervemaailm minu ümber käis,
Otsisin radu kui ei leidnud ühtki,
Sest ma ei kohan oma teel teejuhti

Nüüd istun kodus vaevan pead,
Kas leidub inimest kes vastust teab.
Ma küll mõtlen mis oleks küll saand,
kui oleks maailm ilusam ja toredam.

Ma püüan olla kõigi jaoks olemas,
Kuid inimestes pole kloone olemas:
Nii siis jooksen kõigi vahet,
Kas või vastu oma tahet.

Aga jah ma leidsin lahenduse,
Lähen kuhugi kus kõik väga kaunis ja tore.
Poleks vassimist egas tagaselja juttu,
Poleks kurbi silmi egas kah nuttu.

Miks inimesed ei…

Kui muuseumis ajalugu ärkab,
siin toas ma vanu asju märkan.
Mõni hetk või seik,
täis mõtteid, tundeid keerulisi,
üksik, habras rõõmuläik.

Ajatuse tuhmund valgus,
lõpuks rahulik ja vaikne,
justkui uue elu algus,
siin julmus enamei paikne.

Tunnetan vabadust ja samas piiratust.
Ses päikselises päevas kui mitu viirastust.
See piiratus mind painab, rusub pinges.
Mind palun vabasta ka oma hinges.

Tunnen et keegi ei hooli,
Siis tuled sina,
Ja ütled, et hoolid,
Ma usaldasin sind,
Ma armastasin sind,
Siis näen sind teisega,
Mu süda murdub see hetk,
Tuhandeteks kildudeks,
Kas oli see hea?
On sul nüüd parem?
Et oled mu südame murdnud.


Ma tõesti mõtlesin et hoolid,
Kuid kas tõde see, et ei hooli?
Miks sa mulle nii haiget tegid?
Sa ei saanud tõde öelda,
Petsid mind ja petsid teist,
Nüüd mõtlen kas oli see parem?


Kuid tea ma ei unusta sind iialgi!
Sa jääd alatiseks mu mõtetesse!
Oma mõtetes olen ikka koos sinuga.

Mul oli kunagi tüdruk,
kes armastas mind,
ta oli kui päike,
kes paitas mind.

Aga ühel päeval juhtus nii,
tüdruk õhtu helistas,
ta väitis, et armastus on tema jaoks piin,
ja kõne kohe katkestas.

Süda mul kohe sellest jutust murdus,
Nüüd ma istun üksi nurgas,
Kohe mu viha tema vastu tardus,
aga pisar voolab mul ikka veel silmas !!

Tule surm!

Tule surm ja haara kirves,
löö otsustavalt südamesse.
Tulgu tuul ja viigu ära,
puna lombid kaugele.
Kannatused matku maha,
et nad põrgus põleksid.
Tunded aga külmutaku,
et nad muutuks tundetuks.
Mälestused kustutaku,
et ma elaks pimedas.
Hinge aga purustaku,
et ta laulaks kurba viit.
Tule surm ja vii mind ära.
Ära küsi,ära oota vastust,
vaid uinuta mind magama.
Kivile sa kirjuta mu verega lause,
mis eal ei kustuks.

Olgu hing su kaitseingliks.
Olgu veri mu armastuse märgiks.
Olgu headus tapjaks su muredele.
Olgu pilk su turva tundeks.

See on mu saatus,mis kirjutatud siia.

Pilkaspimedas öös, kuuvalguse kumas
Külmas ilmas hädas, piinleb üks keha
Must veri välja voolamas, miskit pole teha
Sulgeb uksed see armastusetehas

Tunded kui töölised lastakse lahti
Töötundide aeg mälestusena hääbub
Tehase tuhmuvate aknaklaaside vahel
Ei ose jõudu südamepooltel - kahel
Enam ei ole seadetel töötamiseks mahti
Nende tekitatud müra vaiksel sumbub

Sulgeb uksed see armastusetehas
Müürib kinni üksed päratu suured
Ei küta seinu enam sisemine soojus
Viimne päiksekiir ammu siin loojus
Saabub külmus kunagises soojas kohas
Kuhu kord ulatusid sügavad armastusejuured.

Sinu silmades allikas voolab,
Selle veed sinu silmadesse pisara toovad,
Pisaras sinu näolt alla ma liuglen,
Sinu meelaist huulteist mööda ma voolan
Sind lõbuga hooman

Rind kui mägi millest ülesse liuglen
Ilus see maastik millega tutvun ma eos
Sealt alla kus on auk see nabas
Olen hingelt vaba
Ma olen vaba ja üht roosi ma märkan
Ma ärkan unest millesse uinutasid mind
Seal lõhe sinna puhkama panen oma ratsu
Sind läbi une ma katsun
Seal niiske see kobada,

hooman seda mis minuga sa teind
sellist ilusat maastikku ei ole varem ma näind
rõõmuga sinuga ma käin
seda…