Blogs
Istuvad pull ja lõvi pubis ja trimpavad jooki. Äkki heliseb lõvi telefon.
Lõvi võtab vastu: “Jah, kallis! Ma kohe tulen, kallis! Teeme siin pulliisandaga joogid lõpuni ja kohe! Ahhh poodi on ka vaja minna, kallis? Toon, kallis!”
Pull seepeale imestama: “Mees, sa oled ju loomade KUNINGAS ja nüüd, kui naine helistab, paned kohe kodu poole jooksu?”
Ja lõvi ütleb: “Vaata, pull, sinu naine on mingi lehm, aga minu oma on EMALÕVI!”
Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis
und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid enesest välja karjuda
ebaõiglusega mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust, kui varba löön ära
kuulda sosinat, mitte mõttetut kära
vajuda unne kui väsimus kontides
astuda püstipäi, mitte lonkides
naeratust ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla embuses armsamaga
näha päikest ka hallide pilvede taga
Kusagil seal hallide pilvede taga on päike ,mis ainult ootab oma aega ,et kiusata jälle vallatult silmi.
Päikesenaer kissitavates silmades ,mis teda nii kaua on oodanud!
Lepid ta lapsikute tempudega ,sest see on nagu armastus ,mis vastab sulle nii nagu oskab ja rohkem pole temast loota.
Aga kui ta tuleb, siis täidab su hetkega kõige õnnelikumaks.
ja läheb jälle
jättes sulle vabaduse
oodata uue kohtumise imet !
Ma istuksin tihti, nii, üksi, kui aega ja juhust vaid oleks, sest armastan vaikust ja lapsi, nende kilkeid, rõõmude purset..... Ma armastan istuda üksi, pikal pingil, seal altari ees, ja mõtelda mõtteid ja muret ma enda rahutu rinna sees..... Ei ole ma usklik, vaid lihtsalt, mulle meeldib nii austada neid, kes jõudu ja tõde sealt leiab, ning kes sõnaga trööstimas teid..... Vahel tunned hinges suurt valu, oma riigi ja maailma ees. Siis vaikselt ma Jumalat palu, et kaotaks ta valu minu sees..... On vaikne ja külm selles majas, mõõdund aegade hõng silme ees. Ma kaugenen elust siis ajas, otsin tõde,…
Olen kaugel su pidust,
loen siiski ennast seal.
Näen õnnitlejaid edust
end upitajaid veel eal
palumas ja ootmas
Su andestust ehk koitmas
neil kinnismüüride peal.
niõnda aastad ja päevad,
liikunud kaua elus,
kuid paigalseis nad näevad
ei korrata me elus
las hüüavad siis kõrbes
valusalt meite hääled
vastust vaid hinges karmeis
tundvad mu kaunid sääred.
Kuhu tõttad ja ruttu
äkki kadunud uttu
on minu kaunis mileedi
kes vajunud on tuttu
mu unelmate naine,
mu õitsev kaelakee laul.
Mu kaunis,…
Hoolega jälgin
ma tööliste tegevust.
Et valmis saaks
kampsun ja villased sokid
Jaanipäevaks.
Kristallina helgivad
sõnajalaõied jaaniöös,
Lumehelbena langeb
lisaks neid veel
Jaaniööl
Januaris sel aastal
ma suvega kohtusin
siin Eeastimaal aasal,
kui astreid seal otsisin
Jaanuaris
viimaks hing plahvatas,
otsisin üles
vanad kalendrid,
kus piltidel näha veel suve
Juunikuus
mälestus noorusaast
unistan nendest
et ujuda saaksin ehk
jäätunud laineteharjal
Detsembris...
mul taskus oli ainus rubla,
kuid puudus autoostu luba.
Ootasin siis veel euro ära,
aga see oli ainult jura!
Suur ahvimise tuhin Toompeal
me rahva arvamust ei küsind
homme vetsu paberrulli peal
palgaraha on vaevu püsind
vaid üheks päevaks jätkub seda
aeg edasi läeb üha mäda
on eesti kroonidest veel pildid
mälus hoidnud need kaunid sildid
"leib 20 kop = 0,02 EEK"
aga see kõrbe hais .......
euro kärssab!
Lämmatab kurkus nutuklomp
põsed õhetavad naerust,
vihast sinine kõritomp,
armastus mind hoidnud vaevust.
Selline elu kaasajal,
ära joosta pole mõtet.
Süda mures on vaevajal,
kes teaks kaunist eluvõtet?
Ta tuli,
kui lumi
laotus aasal
ja oli külm.
Väga külm
kevad oli
mida olnud
pole eal
kahemõttelist,
suvehakulist,
tundelembelist,
kaksipidimõtlemist
üheropsuga,
pealepanuga,
täpseltsuunatud
ümardadess
mõõdaläinud
aakonstant
hoomamas
minulee
on ajamöödik
ümberkäind
saaatuskeskne
hüüdaväärt
a j a h e t k
lõpmatusse.