Blogi
seisin juba hommikul vara merekaldal ja imetlesin seda peegelsiledat merd.Meri pole veel kunagi nii sile ja sillerdav olnud. Päikese tõus oli ka vapustav. Taevas punas, nagu ma pole seda kunagi näinud.
Võis vaid oletada, et mis see puna kaasa võib tuua. Loomulikult torm ja sadu.
Ei läinutki kaua,kui meri hakkas laineid keerama ja tuul hakkas üsna tugevate iilidega puhuma.Ma kujutasin ette, et ilm peaks palju külmem olema, kuid ei minul oli soe. Pole ka ime mul oli üsna palju riideid seljas.Ma olen elu aeg merd imetlenud ja eriti veel tormist merd! Ma ei plaaninutki koju minna, ma ei tahtnud sellest kogemusest ilma jääda,mis mulle võib päeva jooksul avaneda. Teatsin koguaeg, et iga torm on erinev ja et meri reageerib tuulele alati erinevalt.Oleneb tuule suunast ka, kuid minu õnneks oli tuul otse avamerelt. Tuul muutus koguaeg tugevamaks ja juba oli püstiseismisega probleeme. Kuid ma ei plaaninutki ära minna.
Kuid varsti hakkas sadama, aga ega ka see mind ei heidutanud.
Tõmbasin mütsi tugevalt pähe ja jälgisin merd. Rahe terad lendasid tuule mõjul mulle vastu nägu, oli väga valus,kuid mis on valusam kas rahe terad näos või tunda end teistepoolt äratõrjutuna?
seisan yksinda tänaval
saabub öö ja sind ei leia kuskilt ma
peksab tuul mind vihmaga
olen tydinud ja mind miski ei huvita
sest ma ei tea, kas mind armastad
või narriks pead
nii tahaks kysida....
kas me ei võiks minna koos
ära siit kuhugile yksikule saarele
hullata koos
merelainetes hommikust õhtuni!
kas me ei võiks minna koos
ära siit kuhugile yksikule saarele
hängida koos
keset randa nagu armunud tuvid
suures muinasloos!!!!
möödub päev, nädal ja kuu
jäine õhk, mis kägistab ja põhja veab....
veel oootan yht tulukest,
mille syytajaks võiksid olla sa
ära karda, et ma
sulle haiget peaksin tegema!
miks muidu palun sind ma!!!
kas me ei võiks minna koos
ära siit kuhugile yksikule saarele
hullata koos merelainetes hommikust õhtuni
kas me ei võiks minna koos
ära siit kuhugile yksikule saarele
hängida koos
nagu armunud tuvid
suures muinasloos!
Tahaks olla... vahutav meri ja kollane kuu, õhtune kaste ja lootus nii suur, kuldne rannaliiv ja rohekad palmid, väikesed naljakad salmid. Tahaks olla... käimata rajad ja tähed öös, sinine taevas ja sipelgad töös, sinised lilled ja tasane tuul, lõhnav aas ja nimi su suul.
Kui tahad nutta, siis nutame koos.
Kui tahad naerda siis naerame koos.
Kui elu teeb haiget siis toetan sind.
Kui oled kaugel siis ootan sind.
Vahel on tunne
Et enam ei jaksa
Piir kus lõpeb ilu ja algab valu
On ületatud
Oled jäänud seisma aega
Midagi ei toimu
Midagi ei juhtu
Kedagi ei ole
Kõik sinu ümber ja sinu sees on tühi
Mõttetu
Pime ja sombune
Tahaks karjuda
Tahaks nutta
Tahaks kisada tühjaks end
Ja siis heita puhkama
Puhkama kuhugi kus enam iial ei leia sind see valu
See piin ja tühjus
Mis su hinge nii sügavale sisse on end söönd
Heita puhkama
Olla lihtsalt eemal
Olla olematu
Olla ära
Enam mitte midagi tunda ja teada
Olla ei keegi
Sest siingi juba sa oled seda...
Oh
Aidake mul minna...
Nii palju on lahtisi otsi,
Nii palju on tühja tuult,
Et tunnen - ma juba närtsin,
Jõudmata teha suurt.
Kõik teed aina jooksevad liiva,
Kõik rajad on risu täis.
Oh, paljudel elu läks kiiva,
Mõnel hoopiski pooleli jäi.
Sina.
Ma nägin Sind unes
ja see polnudki Sina,
ma nägin Sind unes,
kuid eksisin mina.
Mu hinge ahelad
jäljetult kaovad,
Su sõnad nii hellad
need puruks taovad.
Unund on kõik,
Sind leia ma eal,
unund on kõik
siin ilma peal.
Ära unusta mind,
mind unusta ära,
see vaid sõnade mäng,
kuid nii võrratult julm.
Ma ei tunne ju Sind,
kuid päästa mind siiski,
ma armastan Sind,
see tasub ju riski.
Ma näen Sind vaid unes
ja see polegi tõsi,
sest olemas oled,
olen kohanud Sind.
Ma armastan Sind.
Armastan Sind.
Sind.
Ma lubasin, et ma ei nuta enam iial. Ei nuta, kui sa lõpuks kurvalt läed. Ma lubasin, et ma ei nuta siis ka, kui ükski kõrv ei kuule, ükski silm ei näe. Ma lubasin, et ma ei nuta enam iial ja et ma rõõmsalt naerdes mõtlen sulle vaid. Ja kui ma vahest enam teisiti ei suuda, siis salaja ma välja mõtlen pisaraid.
olen vist lõpuks selle ainsa ja õige leidnud. kuid mis teeb mind murelikuks, on meie vahemaa. kui ma teaks, et midagi välja ei tule, siis oleks see suhe juba praegu kasulik ära lõpetada,siis vähemalt pole pärast seda kannataja poolt, kuid nagu õeldakse et lootus sureb viimasena. ma tõeti ei tea mida teha. loomulikult oleks võimalus kokkukolida, aga kui me peaks lahku minema, siis oleks mul vägapalju kaotada. kuid mina annan omaltpoolt kõik, et see suhe püsima jäeks. riskin kasvõi elukoha vahetusega, kui seda vaja on. ma loodan tõesti, et ta on selline neiu, kellena ma teda praegu näen, vastasel juhul olen jälle sunnitud haiget saama. ma tõesti ei taha enam haiget saada, ma väärin seda suhet. ma pole tõesti halb inimene, nagu paljud arvavad, ma võin küll tunduda ükskõikne, kuid kes suudab minu ümbert selle kesta ära lõhkuda, siis ta saab teada tegeliku minu.
AITÄH MUSI, ET MU ELLU TULID!!!!!!