Blog

ma istun tühjas pargis
lootes näha sind.
ma olen otsekui vaakumis
kus kõigel on oma hind

kui sind poleks mu kõrval
ning poleks kedagi kallistada
seisaks ma otsekui nõlval
kus jookseb igatsuse rada

oleks lihtsam kui ütleksid:
me pole kokku loodud,andesta.
mind laubale veel suudleksid,
soovin veel kord:valeta.

see on igatsuse meri
mis tapab mind
see on igatsuse meri
kui mu elus pole sind

Kuidas saab kõik ühehetkega nii kokku variseda:S

Ma ei saa aru, miks peab alati midagi ilgelt sitasti minema, et meile meelde tuleks, kui vedanud meil tegelikult on! Miks on alati vaja õnnetusi, et inimesed hakkaksid elu väärtustama? Miks on vaja hoolida inimestest pärast surma, kui me pole seda teinud nende eluajal

Elus on palju asju , mille vahel on raske vastata...
Tekib lugematuil hulgal küsimusi, mille vastuseid me tahaks teada...!!
Miks me anname kohe alla kui raskeks läheb ?
Miks me igatseme kedagi nii väga , et valus hakkab?
Miks on elu sama keeruline ja kõver nagu lõpmata jõgi?
Miks me vahel kardame inimestele oma tundeid näidata?
Miks me kardame näidata inimestele oma pisaraid?
Miks vahel tundub armastus meile kui vangistus?
Miks me kardame rääkida oma tunnetest?
Miks me kurvad olles tahame alati üksi olla?
Miks me ei julge paluda ühte kallistust?
Miks me tunneme suudeldes nagu meil kõhus liblikad lendaks?
Miks me teeme näo , et naerame , kuid sisimas nutame?
Miks me hakkame asju väärtustama alles,siis kui see kõik läinud on?
Miks me paneme kirja kõik mis meid piinab , kui me kurvad oleme?
Miks me ei saa ealeski kellegagi tõeliselt lähedaseks?
Miks haiget saada on nii valus?
Miks on tunne , et me justkui sõltuks kellestki?
Miks me kardame riskida , ilma et kardaks põruda?
Miks me kardame avaldada armastust , lausuda " Ma armastan sind "?
Miks me ehitame oma sügavaimate tunnete ja uskumuste über kaitsemüüri?
Miks me oskame võtta , kuid mitte anda?
Miks me ei suuda rääkida asjades

S6brad pidage yhte asja meeles:)
TE OLETE MULLE K6IK V6RDSELT KALLID:)

Veiko:)

Kuula oma südamehäält ja selle kaja,
Siis tead, et just Sina oled see keda vajan.
Kuula hoolikalt ja pea meeles,
et mu süda räägib armastuse keeles.
Kui sellest aru saad, siis tead,
et just Sinule ma olen pühendand järgmised read:
Sinu heaks olen valmis ronima ka kõige kõrgemale mäele,
just Sinu nime ma laseks tatoveerida oma käele,
Sinu heaks käiks läbi kõige raskemad teed,
ja ujuks läbi kõige ohtlikumad veed,
olen valmis tegema kõike, et saaksime olla koos,
oled mu üks ja ainuke!!!

Terve elu sa mõtled, otsides seda inimest, kes jagaks sinuga nii rõõme kui muresid. Kes oleks sinu kõrval alati ja kallistaks sind , kui sa seda tõesti väga vajad. Kes ilma sõnadetagi mõistaks sind. Kelle kõrval tunned end tõesti väärtusliku ja erilisena siin maailmas. Ja kui ta lõpuks tuleb siis sa naudid neid hetkeid temaga , sest iga hetk on mälestamist väärt. Hoiad teda kui kullatükki enda kõrval ning ei lase hetkeski käest. Ja kui ta ükskord teatab, et sina polegi see, keda tema oma elus otsib ja keda tema endale samamoodi kõrvale vajaks. Siis kõik puruneb. Ei oskagi midagi peale hakkata, sest seda võimsat tunnet on väga raske nii kergesti maha matta. Kõik unistused, lootused lihtsalt ühe hetkega kaovad. Ja see valu on liialt suur , et seda kirjeldada. Aga kui vähestest sõnadest piisaks, et teha inimesele südamest haiget. Kui nõrk ja õrn on inimene tegelikult. Kas seda kahju suudab keegi kunagi enam korvata ? Sajast killust kokku tagasi panna tervik. Ja kas alati otse ja konkreetselt asju ütelda ongi õige?

Mu silmades on kurbus, mida keegi ei näe.
Mu hinges on üksindus, mida keegi ei tea.
Mu huultel on soovid, mida keegi ei kuule.
Mu südames on haavad, millest keegi ei hooli..

Kas sa tead, et on olemas pisarad, mis kunagi ei kuiva?
Neid ei pruugi näha, kuid nad on olemas, selle inimese sees, kes neid pisaraid valas.
Need pisarad ei kuiva kunagi, sest neis on liiga palju valu ja piina, et need kaduda võiksid.
Ainult tähelepanelikul uurimisel võib neid pisaraid näha.
Suure rõõmu tagajärjel võivad pisarad kaduda kuid ei unune.
Vähemalt sellel inimesel, kes neid pisaraid valas.

Nägin sind teisega.
Tundsin armukadedust,
ning jooksin ära.
Õhtul tulid mulle külla,
rääkida tahtsid,
kuid ma ei lasknud.
Kui küsisin kes ta on
Sa ainult punastasid ming ei vastanud.
Kui vihastasin
said Sinagi vihaseks,
ning jalutasid lihtsalt minema.
Ja nii see jäigi,
mina seisan siin aknal,
ning näen kuidas Sa minema kõnnid,
sina seal kõndimas kaugusesse.
Öösel helistasid ning tahtsid rääkida,
keeldusin,kuid südames tahtsin rääkida.
Hommikul ukse taha tulid,
ning rääkisid nii palju,kui tahtsid.
Rääkisid,et see oli lihtsalt mingi tuttav.
Tahtsid,et andestaksin,
ning ma andestasin,
sest ma armastan ju Sind.
Kuid jällegi nägin sind teisega.
Sa tegid nagu sa ei tunnekski mind,
ütlesid,et ma olen mingi hull.
Peale seda  jalutasin ma minema,
silmis oli kange nutt.
Kui koju jõudsin,
sulgesin end oma tuppa,
ning Sa helistasid jälle nagu tookord.
Tahtsid rääkida,kuid ma keeldusin.
Nii see jäigi,
mina oma toas üksinda sind taga nutmas,
ning Sina teadmisega,et ma ei armasta.
Kuigi tegelikult armastan sind rohekm kui oma elu.