Blog
FEIK SÕBER : Kutsub su vanemaid eesnime pidi.
ÕIGE SÕBER : Kutsub su vanemaid emaks ja isaks.
FEIK SÕBER : Ei ole sind kunagi nutmas näinud.
ÕIGE SÕBER : Nutab koos sinuga.
FEIK SÕBER : Laenab sult asju mõneks päevaks ja annab siis tagasi.
ÕIGE SÕBER : Laenab sult asju nii kauaks, et unustab et need sinu omad.
FEIK SÕBER : Teab sinust mõningaid asju.
ÕIGE SÕBER : Võiks kirjutada raamatu sinust.
FEIK SÕBER : Jätab sind , kui kõik ülejäänud seda teevad.
ÕIGE SÕBER : Lööb kõiki ülejäänusid jalaga, et nad sind jätsid.
FEIK SÕBER : Koputab esiuksele.
ÕIGE SÕBER :Jalutab sisse ja karjub " MA OLEN KODUS !".
FEIK SÕBER : On natukeseks ajaks.
ÕIGE SÕBER : On kogu eluks.
FEIK SÕBER :Räägib sinust halvasti inimesele kes sinust halvasti räägib.
ÕIGE SÕBER : Lööb inimest kes on sinust halvasti rääkinud.
FEIK SÕBER : ignoreeriks seda.
ÕIGE SÕBER : kopiks selle ja paneks enda päevikusse
Tahaks 25ga rallitada metasa nii et sügavad rööpad sees,,,
Imed juhtuvad kui neisse uskuda.
Unistused täituvad, kui unistad kirega.
Sind juhatatakse ja suunatakse,
viiakse kokku õigete inimestega
või leiavad õigel ajal õigest kohast.
See on loovuse loomulik olek, voolamine.
Luba asjadel juhtuda ja nad juhtuvad.
Luba oma soovidel täituda ja nad täituvad.
Julge unistada...
Ja julge vastu võtta...
Blondiin ärkab lehma all üles ja küsib:
"Poisid, mis teie siin veel teete?"
Mulle kingiti sünnipäevaks rääkiv papagoi. Kuigi kingitud hobuse suhu ei vaadata, sain aru, et omanik tahtis lihtsalt linnust lahti saada. Nimelt oli tema sõnavara pehmelt öeldes ebaviisakas ja ründav. Kingitust minema ei visata, seega hakkasin tegelema linnu täiendkoolitusega. Jätsin talle päevaks koju mängima maki viisakate sõnade leksikoniga, lasksin tal palju kuulata rahustavat muusikat aga ei midagi. Vahel viskas nii üle, et karjusin papagoi peale ja raputasin teda. Tulemus – lind hakkas veel rohkem roppusi lausuma. Lõpuks sai mul tema tekstidest ja käitumisest rohkem kui küllalt ja panin linnu külaliste tuleku ajaks külmutuskappi. Kapist kostus minuti jagu lärmi ja kolinat aga…
65-aastane Erna läks psühhoneuroloogia kliinikusse ja ta nägi silti, millel oli nool ja kiri „Facebooki sõltlaste osakond“.
Noole järgi edasi liikudes sattus ta rahvarohkesse paika, kus oli pikk järjekord, milles inimesed närviliselt oma nutitelefone näppisid. Üks keskealine naisterahvas liikus nagu unes ringi, muudkui omaette korrates „Ma pean oma lehmi lüpsma, ma pean oma lehmi lüpsma!“
Natuke üle 20-aastane noormees nuttis vappudes põrandal ja teda lohutas üks naine. Noormees ütles: „Ma ei mõista. Ma ei MÕISTA! Postitasin Facebooki sellise anekdoodi, et kõigil peaks naerust püksid märjad olemas, aga mitte keegi pole siiani laikinud seda postitust!“
Naine: „Kaua aega tagasi sa selle postitasid?“
Noormees: „Kümme minutit…
Kõik hetked, mis on väärt,
Sa hoia enda ligi.
Need hetked hoiavad Sind käest,
kui otsmikul vaevahigi.
Kõik need, kes on kallid
peida sügavale oma südame sisse.
Et kui taevad on rusuv-hallid,
nad asuks päiksena Sus’ ametisse.
Kirgi, mis Sind hoiavad elus
kasta ja väeta hoolega.
Tulgu, mis tahes...
Armasta!
Oma südame mõlema poolega.
Tundmatule naeratada tahaks
tundmatule ulatada käe
tundmatut ma tundma vaikselt õpiks
tundmatul ehk naeratust ka näeks.
Talle silma pikalt -pikalt vaataks
ja kuulama siis teda jääks
näen, et miski tema südant vaevab
ehk kergeneb siis tema päev.