Blog
Tahaksin sõita hommikul tööle hubasesse kontorisse
ja öelda kolleegidele „Tere hommikust!“
ja lõunal visata nendega nöökivaid nalju
ning õhtul olla päevaga rahul.
Ihkan elada karges põhjamaa kliimas ja
kogeda lumiseid talveõhtuid väikelinna mahajäätud tänavatel
kus lumetorm ummistab teed ja pered kogunevad kamina ette
ja isa hoiab diivanil ema ja majas on vaikus.
Vajan kedagi keda armastada täielikult
ja teada et ka tema armastab mind vastu
ja pühendada oma elu talle tahaks, nii tahaks
kui teda vaid kohtaksin...
Sooviksin kordki tunda lihtsa kallistuse lohutust
ja teada et keegi hoolib
ning mitte veeta nädalalõppe üksinda kodus
kas seda on…
Mõnikord On Elus Mul Täielik Siiber .
Mõnikord Tahaks Öelda Oma Kallitele
Inemestele " Hüvasti! " Ning Minna .
Mõnikord Tahaks Minna Sillale .
Ning Sealt Alla Hüpata .
Mõnikord Tahaks Olla Lind , Et Lennata
Ära Kaugele Kugustesse .
Mõnikord Tahaks Oma Majast Mööda
Kõndida , Et Mitte Teistele Jalgu Jääda .
Mõnikord On Tunne , Et Keegi Ei Vaja Mind .
ma istun tühjas pargis
lootes näha sind.
ma olen otsekui vaakumis
kus kõigel on oma hind
kui sind poleks mu kõrval
ning poleks kedagi kallistada
seisaks ma otsekui nõlval
kus jookseb igatsuse rada
oleks lihtsam kui ütleksid:
me pole kokku loodud,andesta.
mind laubale veel suudleksid,
soovin veel kord:valeta.
see on igatsuse meri
mis tapab mind
see on igatsuse meri
kui mu elus pole sind
Kuidas saab kõik ühehetkega nii kokku variseda:S
Ma ei saa aru, miks peab alati midagi ilgelt sitasti minema, et meile meelde tuleks, kui vedanud meil tegelikult on! Miks on alati vaja õnnetusi, et inimesed hakkaksid elu väärtustama? Miks on vaja hoolida inimestest pärast surma, kui me pole seda teinud nende eluajal
Elus on palju asju , mille vahel on raske vastata...
Tekib lugematuil hulgal küsimusi, mille vastuseid me tahaks teada...!!
Miks me anname kohe alla kui raskeks läheb ?
Miks me igatseme kedagi nii väga , et valus hakkab?
Miks on elu sama keeruline ja kõver nagu lõpmata jõgi?
Miks me vahel kardame inimestele oma tundeid näidata?
Miks me kardame näidata inimestele oma pisaraid?
Miks vahel tundub armastus meile kui vangistus?
Miks me kardame rääkida oma tunnetest?
Miks me kurvad olles tahame alati üksi olla?
Miks me ei julge paluda ühte kallistust?
Miks me tunneme suudeldes nagu meil kõhus liblikad lendaks?
Miks me teeme näo , et naerame , kuid sisimas nutame?
Miks me hakkame asju väärtustama alles,siis kui see kõik läinud on?
Miks me paneme kirja kõik mis meid piinab , kui me kurvad oleme?
Miks me ei saa ealeski kellegagi tõeliselt lähedaseks?
Miks haiget saada on nii valus?
Miks on tunne , et me justkui sõltuks kellestki?
Miks me kardame riskida , ilma et kardaks põruda?
Miks me kardame avaldada armastust , lausuda " Ma armastan sind "?
Miks me ehitame oma sügavaimate tunnete ja uskumuste über kaitsemüüri?
Miks me oskame võtta , kuid mitte anda?
Miks me ei suuda rääkida asjades
S6brad pidage yhte asja meeles:)
TE OLETE MULLE K6IK V6RDSELT KALLID:)
Veiko:)
Kuula oma südamehäält ja selle kaja,
Siis tead, et just Sina oled see keda vajan.
Kuula hoolikalt ja pea meeles,
et mu süda räägib armastuse keeles.
Kui sellest aru saad, siis tead,
et just Sinule ma olen pühendand järgmised read:
Sinu heaks olen valmis ronima ka kõige kõrgemale mäele,
just Sinu nime ma laseks tatoveerida oma käele,
Sinu heaks käiks läbi kõige raskemad teed,
ja ujuks läbi kõige ohtlikumad veed,
olen valmis tegema kõike, et saaksime olla koos,
oled mu üks ja ainuke!!!
Terve elu sa mõtled, otsides seda inimest, kes jagaks sinuga nii rõõme kui muresid. Kes oleks sinu kõrval alati ja kallistaks sind , kui sa seda tõesti väga vajad. Kes ilma sõnadetagi mõistaks sind. Kelle kõrval tunned end tõesti väärtusliku ja erilisena siin maailmas. Ja kui ta lõpuks tuleb siis sa naudid neid hetkeid temaga , sest iga hetk on mälestamist väärt. Hoiad teda kui kullatükki enda kõrval ning ei lase hetkeski käest. Ja kui ta ükskord teatab, et sina polegi see, keda tema oma elus otsib ja keda tema endale samamoodi kõrvale vajaks. Siis kõik puruneb. Ei oskagi midagi peale hakkata, sest seda võimsat tunnet on väga raske nii kergesti maha matta. Kõik unistused, lootused lihtsalt ühe hetkega kaovad. Ja see valu on liialt suur , et seda kirjeldada. Aga kui vähestest sõnadest piisaks, et teha inimesele südamest haiget. Kui nõrk ja õrn on inimene tegelikult. Kas seda kahju suudab keegi kunagi enam korvata ? Sajast killust kokku tagasi panna tervik. Ja kas alati otse ja konkreetselt asju ütelda ongi õige?
Mu silmades on kurbus, mida keegi ei näe.
Mu hinges on üksindus, mida keegi ei tea.
Mu huultel on soovid, mida keegi ei kuule.
Mu südames on haavad, millest keegi ei hooli..