Kasutaja Raudpats päevik
Hoian sind sõnades
kui kaste koidu kiirtes
pärlitena säramas …..
Hoian sind meeltes
kui öö vaikuses vargsi
tuul lehtedes sahistab……
Hoian sind tunnetes
kui räitsakaid langemas
tuisust keereldes aknale…..
Hoian sind südames
kui kevadpäike
urvad pajudele loob……
Ma armastan sind lihtsate sõnadega
Mida ikka eneses kannan
Hommikul ärgates , õhtul uinudes
Suudeldes need edasi annan.
Ma armastan sind lihtsate sõnadega
Mis omased on ainult mulle
Puudutades õrnalt sind
Püüdes kanda oma tunded sulle.
Ma armastan sind lihtsate sõnadega
Armastades vahel jään vaikseks
Armastan nii , et tunneksid
Meie armastus jääda võiks paikseks.
Seisan üksinda rannal
Sinuga olla tahaksin koos
läbi eluraskuste minna
sulada ühtseks looks...
Tahaksin tulla ja jääda
olla keegi kes on hea
käed kaelaümber seada
öelda Sind armastan tea .
Olen tuul
ule mae veere lennates,
olen paikesepaiste
sammaldund katustel.
Olen oo kulm
narbunud kamarmaal
olen ohaklill
omaenda matustel.
Olen loosk
kohiseva laane sees
olen tera
mis sangitatud mulda
Olen armastus
peidetult rinna sees
olen kaevur
kes leidnud pole kulda.
Olen lihtne
lihtsam kui tanapaev
Olen nukrus
hingel kus valus.
Olen unustatud
uppunud laev
olen koik
mis oli ja kadus.
vahest üksi olles
mõtlen ma siin
miks mu mõtted
kõik ei jõua Sinuni ?
Miks rääkisime sõnu
ise kuulmata neid siis.
Alles hiljem ,
sõnad jõudsid ,
meieni....
vahest üksi olles
mõtlen ma nii
vaid Sinuga minna
suudan elus lõpuni !
Andestust palun
halvast ja heast.
Vaid , et mu juurest ,
Sa ei lahkuks ,
enam eal...
...siis kui päev laskund öösse
vaid siis Su kõrval taas,
kõik mis mu hinges
siis Sinu omaks saab !
Ei ole vaja sõnu
las olla see me aeg .
Vikerkaarel ,
just kui kõnniks,
käsikäes....
silmad sulgedes
näen sinu kuju
hommikujaheduses .
Päikese laotatud vaibal ,
kastepiisad rohukeeltel
Sinu ümber ,
just kui pärlid sätendamas .
Vaistlikult tunnen puudutust ,
magusaid huuli suul ,
rindu rinnal,
lõhnavad kehad vastamisi
nagu tookord ,
seistes teineteise embusses ..
Ärkan , olen üksi palatis
kuid see oli just nii nagu eile ,
olevik mis põrmustunud tolmuks..
Suudlus
Puudutus
Tunne
Unustuse külm käsi
puudutamas ihu,
vassides ja parastades,
vandudes ja salatsedes,
needes ja ulgudes
kandes kaugustest ohkeid :
Koolnud sind emmaku ,
susid sind järagu ,
mädapaise sust saagu !
Sulen silmad .
Kangestub sillerdav päike.
Sinu kuju hommikuses jaheduses .
Kastepiisad , rohukeeltel , sätendamas .
Ei ole pakkuda küll uhket villat,maja
Leidsin sellise asja kolikambri varamust.....
Kui uskuda,
et vaikus on tühi,
täis ääretust.
Kas petame siis end ?
Uskudes.
Kuigi kõik on teisiti
kui näib....
Just nagu sõnad need
mis lausutud sai praegu!
Nad tummana,
kumisema jäid.....
See sama vaikus...
nii vaikne , et on valus...
See vaikus ,
sõbrast , kaaslasena näib !
Aknast vaatan
just kui naeksin und,
valjas sajab
laia lund .
Hommikul nuud
varavalges
mollata saab
lumehanges 
Ma unistan tihti kui seisad päikeseloojangus
Rand sinu jalge all tuhk kuiv , liivane
Sinu kleit tuules..nagu pilliroog lehvitaks hüvastijätuks :
Kord tahaksin sind näha veel , kui saabud…….
Ma unistan tihti langevaist vahtrasügisest
Sa nopid aias lehti , just nagu oleksid alles laps
Kirjud lehed , täis lõppemisevalu
Südames tunne: tahaks näha sind veel…..
Ma unistan tihti tähis taevast kus kuu
Pilverüntide vahelt , mõne kauge tähe valgus , ehk langeb…
Ma ei tea millest unistad kui loed minu ridu
Usun , et tead , tahaksin näha sind veel….