Kasutaja merx25 päevik

Kui tunned, et kipitab kurgus
ja meel on lõpmata kurb.
Kui tunned, et laugude varjus
on soolane pisaraturg.
Kui maailma soolases pihus
on südamel jäiselt külm
ja nurjunud tegude sisus
on sõitnud Su mõtetetõld.
Siis sõber, naera mu hea sõber!
Naera ilmale otse näkku
ja soojus Su soontesse tuleb,
mida rohkem Sul naeru jätkub...

Siis ühel päeval
hakkab su maailm otsast peale
ning uuesti puhkevad
seebililled ja angervaks
ainult õied su silmades
on sajandeid vanad
ja nende miljonkordsete
kroonlehtede värinal
võimendub möödunud aeg
milles ükshaaval
lendavad külmas tuules
puruksrebitud lehed
kuhu maailma looja
oli kirjutanud oma kõige hapramad
ja ilusamad read.

Taevas on suur ja kollane.................... :)))