Kasutaja Kiisu051 päevik
...nõme.Ma ei saa ju nautida rasedust kui mind aina ja aina kurvaks aetakse...mõelda on ju hea,et ära lase aga ei saa ju nii...kõrini ...miks on vaja alati vastikult käituda ja salatseda...mida iganes lõpuks pole ju mõtet kurta...
Öösel kell pool kaks telefoni kõne,väga viisakalt alustati,,tere olen siin teie naabruses ja teie koer on minu juures,tulge talle viieminuti jooksul järgi muidu helistan varjupaika,,.Mees ajas end voodist püsti,pani end riidesse ja läks.Kohale jõudes ei näinud koera kuskil alguses,hetk hiljem tundis ära oma koera njutsatuse ja nägi,et koer on võõras kuudis ja kuudi suu on laudadega kinni kruvitud,koera nina oli laudade vahelt väljas.Mees kelle käes koer oli,nõudis tuhandet koera vabastamise eest.Sai öösel suheldud nii selle mehega kui ka politseiga.Hommikul sai käidud politseis ja lõpuks pärast paari tundi sai ka koer kätte saadud.Tema väidab,et koer hulkus.Mina väidan,et ta võttis koera aiast,lootes…
Ma keerasin tänu matustele ära(peale seda eriti kui sain teada kui tühi koht ma tegelt olen),niiet andke andeks ja ärge päris risti lööge,eriti käib see nende kohta,kes järgnevas loos end ära tunnevad:
Aastaid tagasi, kui olin 23-aastane, abiellusin piltilusa
lesknaisega. Lesel oli punaste juustega täiskasvanud
tütar. Minu isa armus kõrvuni sellesse punapäisesse
tüdrukusse ja peagi nad ka abiellusid. Seeläbi sai isast
minu väimees ja kõik mu senised sugulussidemed muutusid
põhjalikult. Minu tütrest oli saanud mu ema, kuna ta oli mu
isa naine.
Peagi sünnitas mu abikaasa pisipoisi. Mu vastsündinud
poeg on minu isa naisevend ja seega minu onu. Asjade
selline käik…
я надеюсь, что это все поправится.. я не хочу с тобой в ссоре быть. люблю тебя ....
Kunagi ammu,kui ma veel laps olin,elasin ma ühe naisterahva juures,kes ei teinud meie elu ka kergemaks.Sealt ära tulles,arvasin,et kui tema peaks meie hulgast lahkuma,tunneks ma kergendust.Täna hommikul,kuuldes tema lahkumisest,mul tekkis mingi nukker tunne.Oli ta milline oli(meil kõigil omad kiiksud ju)ta oli siiski inimene ja mingil ehk isegi väga suurel määral,ta andis meile oma käitumisega ja tegudega siiski elu õppetunni ja see elu kogemus aitas meil(vähemalt minul)jõuda sinna kus me oleme...Sellest tegelikult kirjutada ongi kergem kui rääkida...lihtsalt kirjutada end tühjaks aga siis läeks see tekst pikaks.Mis ma öelda tahan on see,et ma tõesti loodan,et ta leidis rahu.KÜÜNAL SÜTTIS,PÕLES,KUSTUS.
Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh,
Piilupart oli rongijuht.
Rattad tegid ra-ta-ta, ra-ta-ta ja ta-ta-ta
Aga seal, rongi peal, kas sa tead, kes olid seal?
Seal olid kiisud, seal olid miisud
seal olid väiksed kirjud kiisud.
Kiisud sõitsid Türile, sõitsid külla Jürile.
Seal olid suured mustad kutsud,
seal olid väiksed roosad notsud.
Kutsud sõitsid Torilasse,notsud sõitsid Porilasse.
Seal olid sarvilised sikud,
sarvilised sikud-sokud.
Sokud sõitsid Karjakülla, Karjakülla-Marjakülla.
Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh,
Piilupart oli rongijuht.
Rattad tegid ra-ta-ta,
Piilupart jäi tukkuma.
Oi-oi-oi, ai-ai-ai,
mis siis sellest rongist sai?
Rong see sõitis tsuh-tsuh-tsuh, kuni kraavi läks karpuhh!!
Oi-oi-oi,…
nii see siis läks...alates tänasest kaotasin hea sõbranna ja see ajas mind vihaseks...aga mis teha...loodame et see läeb mööda ja loodan et ka sina elad õnnelikult edasi...ma jään sind alati igatsema aga nii sa tahtsid ja loodan et su elu ei paku sulle pisaraid vaid et saad tunda õnne ja rõõmu...sul on tore tütar ja sa oled mulle alati kallis aga nii sa tahtsid...ma ei tea ise ka mis ma siin soiun...tõmban parem veidi hinge ja lasen end täna vabaks...mul on mu mees ja lapsed ...täna aga on minu päev ja võin juua siidrit ja pisaraid valada...see valu ei kao…
Täiskasvand inimesed aga mõistmist netu....lasevad jooksuajal kassi välja...segased...