Kasutaja sipsikmagnus päevik

Ma vihkan viisi,kuidas minuga räägid
Ma vihkan kui sa vahid
Ma vihkan sind nii palju ,et jään...
See paneb mind riimima
Ma vihkan--
Ma vihkan kui sul on alati õigus
Ma vihkan kui sa valetad
Ma vihkan kui sa paned mu naerma
isegi rohkem, kui paned mu nutma
Ma vihkan kui sind pole
ja kui sa ei helista
Aga kõige rohkem vihkan ma seda
et sind vihkan
isegi koige vähem
isegi üldse mitte

kas tead mis asi on kurbus-
nagu lõputu leinalist?
kas tead,mis on ängistus kurgus,
mis on tapetud tunnete hind?
kas tead,mis on küüalde valgus,
surnud akendel pilkavas öös?
mida tähendab lõpp enne algust,
viimane jõuetus lendus ööst
kas tead,mis on tõde ja valu,
kus on hea ja kurjuse piir?
mis on pisaraist piiratud pale
uttu haihtunud silmapiir?
kas tead,mis on kustunud kaja,
sa ütled,et sa ei tea?
see on mõistuse sajand
ja mina ka ei tea.

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi…

Ma nutan vaikides,
pisarad põskedel voolavad.
Kivikuju meenutan niimoodi seistes,
käed jõuetult külgedel ripuvad.

Ja keegi tähele ei pane,
vaid üksinduses nutta julgen.
Inimest kelle ees nutaksin, pole.
Ta liikunud lühikese aja jooksul kaugele.

Rohkem asju enda sees hoian
kuulan teiste muresid ja vaikin ise.
Kui aga varju alla jõuan,
siis kurbusepisarad välja lasen.

Kuidas saab kaugeneeda nii?
Hetk tagasi olime parimad sõbrad,
nüüd mõni päev ei vaheta sõnagi.
Se ei tohiks nii lõppeda.

Miski me vahele tuli
või lihtsalt saatus selline.
Võib olla võtab mu igavene uni -
vabatahtlikult. Kas paneksid tähele??

Ma peidan oma pisara naeru,
sest nii on kergem.
Ma ei taha, et keegi küsiks:
"Mis juhtus, mis on?"

Kuid vahest on naerust vähe
ja pisara paotama pean.
Siis tunnen, et hinges on kergem
ning rõõmsamaks muutub ka meel.

Kuid tihti on pisaraist vähe,
sest südames valu on sees.
Siis peitun ma naeru taha,
et olla õnnelik veel.

ISTUN ÜKSI JA MÕTLEN.
MIKS KEEGI MUST EI HOOLI?
KUIDAS SAI NII JUHTUDA,
ET ARMASTUS VÕIS TUHMUDA?
SÜDA MURDUS,
VERI TILGUB
EI KOHTU EAL ME PILGUD.
SILMANURGAST PISARAD ÕHTUTI
MUL VOOLAVAD.
MIKS LÄKS KÕIK NII -
HALVASTI?

Ta tegi seda, mida andestada ei suudaks keegi.
Suudaks, aga mitte seitsmendal korral
See kallistus oli väärt kulda,
Ei rohkem kui kulda. Oli väärt andestust.
See kuidas lasi mul oodata ja kiruda,
Nutta sisimas ja siiski naeratada teistele, ka talle.
Kõik on ju korras. Alati on olnud
Kuid mitte mulle.
Istudes ta kõrval ja olles õnnelik tema pärast ja tema jaoks,
Et tema saaks päriselt olla õnnelik.
Kuid iial enam öelda talle sõna armastus,
Sest ütlemisel ja ütlemisel on vahe.
Nagu ka olemisel ja õnnelik olemisel.
Tean, et lõpuks jään ikkagi sinna,
…

Arvasin, et armastad,
Arvasin, et hoolid,
Arvasin, et mõtled minust,
Arvasin, et olen su parim sõber,
Kuid kõik see on vale,
Ma tunnen end ära kasutatuna,
Ma tunnen, et vihkad mind,
Ja ma vihkan sind,
Sa ei saa mulle iialgi öelda...
Sest sa ei hooli ju minust,
Sa hooldi vaid endast,
Või isegi mitte endast,
Kellest siis?
Ma ei sa iialgi seda teada,
Sest ma ei kohtu sinuga kunagi,

Olen palju siin elus maha mänginud.
Kas antakse kõigile veel üks võimalus?
Või on see välja mõeldud lause.
Tihti nutan taga ma hetki, sest tunnen et olen katki.

Eelmisest sajandist olen tulnud siia,
mind keegi ei tea.
Laske mul minna arvan nii oleks hea.
Nüüd nutumaik kurgus end tagant ma sunnin.

Hetki mida meenutan,tuleb meelde mul hea.
Vahest kahju ka endast, miks püüan ma ennast?
Oh laske mul minna..
Usun siis oleks hea
Pettund olen endas,nüüd seda ka tean!