On hiline õhtutund, aga mul ei ole und. Lihtsalt kõik mõtted käivad peas ringi ja ei lase rahus olla. Teate seda tunnet?
Ma isegi imestan, et kuidas on võimalik terve enda elu peas läbi mängida, siis veel kujutada ette enda tuleviku ja muud taolist. Elu on ikka ülimalt imelik asi, mõnikord me oleme õnnelikud, et elame, teine hetk tahame endale lihtsalt kuuli pähe lasta või nööri kaela tõmmata. Huvitav kumb oleks parem? Tulemus on ju ikkagi sama, nii et kui sa tõesti surra tahad, siis tegelikult ei mängi see viis kuidas sa sured erilist tähtsust, aga ikkagi räägitakse, et upumis surm…