Kasutaja --kiisuke--16 päevik

**** Mu elus on palju kellele meeldin mina kuid minul ainult üks ja see oled sina kuid seda ma tean et sind ma ei saa eks proovin elada sinuta Ma üksinda istun kuristiku äärel ja mõtlen kas mu nukrast elust veel midagi on järel siis mõtlen ma sulle ja meenutan aegu kus sinuga rääkides ei suutnud varjata naeru Siis voolab mu põsele esimene pisar ma proovin olla tugev kuid ma pole nii visa Mu süda on purunenud kui miljoniks killuks mis nagu tunnete leeke välja pilluks Ma proovin seda varjata, peita kuid oma mõtetest sind välja ei suuda heita. Vahel veel endamisi unistan nii äkki läheb kõik õnneks ja sa tuled tagasi Siis ma kallistaks sind kaua, see kalli oleks pikk see kestaks terve igavik Mul südames valus ja hingata paha sinuta ma elada lihysalt ei taha kuid ma ei lase end maha sest põhjustada ei taha sellist kaotuse valu, mida ma isegi ei talu. See luuletus on, ei te küll millest tegelikult on see ühest närbunud lillest Miks pean ma küll olema selline õrn ja hale mulle teeb isegi haiget iga tühine vale Suur osa jääb ellu alati sinust loodan, et midagi jääb sulle ka minust.

vahest mõtlen öösel et mix pidi kõik nii minema.....haaran telefoni et sulle helistada...kuid,kuid se miski takistab mind ma isegi ei tea....???panen telefoni tagasi lauale...mõtlen et järsku saadax smsi ...aga miski jälle pidurdab mind.....JÄLLE...ahh kuidas tahax koos präegu sinuga sinu kõrval olla...ja suudelda sind....ja öelda kui väga ma sinust hoolin...kui tähtis oled mulle..aga seda ei juhtu enam kunagi et oleme koos ja suudleme hoiame ümbert kinni ja lausume sõünu mis pole tõsi.....

On hommik - kell näitab kolm,
kuid ma ei maga, sest pole und.
Tahaksin, et magaksid mu kõrval,
hoida Sind kaisus õrnalt.
Tunnen, kuis vesi valgub silmisse -
pole ime, sest mõtlen vaid Sinule.
Tahaksin, et kuuluksid Minule,
ent tean - oled andunud Teisele.
Ma ei tea kuhu minna, mida teha
mõistus on kadunud ja jõud jätnud keha.
Tean vaid, et igatsen Sind -
igatsen öelda - Ma Armastan Sind...

Ma ikkagi ootan Sind - sest Armastan!
ja ikkagi igatsen Su järgi - sest hoolin!
ja kuigi see kõik teeb haiget vahel!
enda ellu vaid Sind ma soovin!!!
ja Ma Armastan Sind Kallis!!!
""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""""

 Ma ei tahtnud,
et kurbus leiab mind täna.
Aga ta leidis...
Ja mälestused sinust
ajasid mind nutma
ja piinasid mind.
See valu oli kohutav...

Ja see pani mind mötlema:
Kas ikka armastad mind?
Olles sinu juurest kaugel,
ei tea mida mõtled sa minust
olles üksi siin ilmas
kus keegi ei hooli minust

 Miks sa pidid lahkuma
mind jätma igavesse üksindusse
miks ma ei saa sind näha
sind ja sinu lummavat naeratust

 Miks on päevad nii sünged
täis lootusekiiri ja nuttu
natuke olen ma õppust saand -
lootus viib alati nutuni.

 Seda kaunist säravat meest
ei õnnestu mul suudelda
ei õnnestu vaikselt öelda
et armastan ma vaid teda!

öö täis tähti taevas ja..
miski südant vaevab..mis sinust on saand?
leban voodil ja mõtlen Sulle,
kes Sa kõige Kallim mulle!!!
mida Sa mõtled.. ja mida ütleb süda?
kas ka sama mõtled Sina?...

Tahaks olla praegu Su käte vahel,
et moodustuks meie armu ahel.
Ahel, mis oleks murdumatu.
Sulle ja mulle vastapandamatu.

Mu igatsus Sinu vastu on meeletu,
sellepärast võibolla olengi keeletu.
Iga kilomeeter Sinust eemal looduses,
on torkiv valu minu südames.

Iga veedetud hetk Sinuga koos
on minu jaoks, kui üledoos.
Üledoos, mis hellitab mu süda
ning armastust Sulle luba.

Nii, et tule võta mu süda,
ma tunnen juba seda.
Oled kui personaalne visiit inglilt,
kellele ma meeldin julgelt.

Su romantiline suudlus valgustas mu pimeduse,
pimeduse kus ma kaotasin oma nägemise.
Kannatan hetkel viiruse all nimega - AEG,
mis mu kannatust uuristab ning saeb.

Maailm ära väsitanud, hinge maha põletanud
kuid siiski pole lootus läinud
kuigi silmad on valet näinud
et ükskord saan su endale

Tuul on segi ajand juuksed
hääletuks on jäänd mu nuuksed
ja jälle seisan siin ja ootan
keelatud ei ole ju loota
et ükskord saan su endale

Külmetand mind põhjatuuled
hääl on kähe, puruks huuled
siiski hüüan tahaks minagi suuta
kuid ainult sina võid mu maailma muuta
sest sa kuulud minule
tahaks minagi suuta
kuid ainult sina võid mu maailma muuta
sest sa kuulud minule

Üksi liiga raske olla
tahaks sinu juurde tulla
kuid sa ei tohi mulle andeks anda
jalutama mu'ga tulla randa
ja öelda et kuulun sinule

Sa vaatad mind ja tasa nutad
mu viimse mõistuse mu'lt võtad
kuid ütlen armastan sind kahtlemata
kuid ei tohi sind ma tahta
kuigi kuulun sinule

Kui vahel on raske, kutsu mind
Kui lained üle pea kokku löövad
Olen mina su päästerõngas
Kui tahad nutta, nutame koos
Kui tahad naerda, naerame koos
Kui elu teeb haiget, toetan sind
Kui oled kaugel, siis ootan sind
Sest tean, sa armastad mind


Olen väga õnnelik.

Seisan vihmas ja tuules, paljajalu mullal,
suudlen kätt, mis kunagi puudutas su hinge.
Kunagi, ja just nimelt kunagi - vist eelmises elus.
Vihma tuleb, aina tuleb taevast, langeb mulle peale.

Kas sa tuled?
Kas tuled mu juurde, mu arm?
Kas sa avad mu silmad ning siis, pühid kõik pisarad?
Kas sa seisad seal vana puu all ja naeratad mulle,
jooksed mu suunas ja ütled:
sest ma armastan sind.

Kas kunagi see aeg tuleb, kui ütled mulle kõike seda?
Märg on rohi, vihmast või minu pisaratest?

Hingata on raske ilma sinuta.
Ma näen sind oma silmis, märjalt,
ära jää igavesti nii,
vaid tule ja pühi need pisarad silmist. igatsus, vihm, tuul, muld, suudlsus, hing, elu, puu, naeratus, pisar, armastus