Kasutaja U-n-I-s-T-a-J-a päevik

Helilooja oma pojale: "Täna Gustav räägime suitsu kahjulikusest!"
---
Bioloogiatunnis lausub õpetaja:
"Kui sa, Juku, mind hoolikalt ei jälgi, ei saagi sa teada, kuidas ahv välja näeb."
---
Juku tuleb esimesel koolipäeval väga halvas tujus koju: "Pettus! Puupingid,
...ja see pidi olema esimene klass!"
---
"Jää nüüd ilusasti tuttu, Juku!" lausub ema.
"Kui sul öösel uni ära läheb, siis hüüa ilusasti "Emme!" -ja siis tuleb kohe issi"
---

Mees varastab naabri laudast kaks lammast ja tahab need linna turule viia.
Ilm on külm ja varas läheb kõrtsi külmarohtu võtma. Kui ta välja tuleb, on lambad kadunud.
Kodus tunneb naine huvi: "Kas lambad on müüdud?"
"Müüdud."
"Mis hinnaga?"
"Omahinnaga."
...
Müüja hoiatab klienti: "Proua, esimesed kaks-kolm päeva võivad need kingad natuke pigistada."
"Sellest pole midagi," vastab daam "ma panen nad alles järgmisel nädalal jalga..."
...
"Härra kelner, minu jäneseprael istub kärbes!"
"Võimatu, härra!"
"Kas olete pime või?! Kas see polegi siis kärbes?"
"On küll, aga see pole jänesepraad!"
...

Jääkaru perre sündis väike Mõmm.
Vallatusi täis on see jõmm.

Talvest ei pidanudki ta kaua nägema und.
Kõikjal Põhja-Naba täis ju lund.

"Ema vaata mind!",
hõikab põnn.
Kel lund täis on rind.
"Kas ongi see siis… ("Õnn")?"

Tahab väikemees teada,
et sammud mamma järel seada.

Kuid kuidagi ei taha õnnestuda tal see.
On Külmataat olnud kiuslik.
Täis tuisanud kõik teed
ning libe on ka see liustik.

Arglikult, vaatab naeratavat Täiskuud,
kes karupojal näitab sõrmega suud.

Mõmmil polegi vaja hetkel muud,
kui ainult püüda "tühja tuult".

"Jah", ongi see siis "Õnn"!
Teab nüüd kindlat poisipõnn.

Külmataadil on varuks nõu:
Kuidas öösel valgeks muuta õu.
Ega see siis käi Tuisul üle jõu?
…
Lumega katta kõik kuused,
et homsel metsaminejal abiks oleks suusad.
…
Lapsed saaks teha Lumemeest,
mida (peagi) saabuv Jõulumees võiks leida ukse eest.
…
Kaanetada vaja kõik veed
ja täis tuisata teed.
…
Kõike veel ei saa ma välja ütelda.
On ju vaja vähekene veel Tal mõtelda!
…
Eks magajad homme näe,
akna alla on sadanud lund terve mäe,
kui aknast välja pistavad käe.

Mitte Millestki, On Alles Jäänud Mul Midagi Veel!
Seda teada saades ärevil on mu meel
ja ripakil mu keel
ning kohe olengi sinna poole juba ma teel.

Kohale jõudes, kas teada võin ma sedagi?
Ees Ootamas On Siiski Ei Midagi
ja kohata siiski saan ma mitte kedagi,
mis rõõmustab ju Tedagi!