Blog

  Soovin  sinuga  sulada  ühte,
et kunagi ei peaks me lahkuma.
Soovin saada su mõteiks,
et minus ealeski ei  peaks pettuma.
  Soovin olla su valu,
et teaksin kuidas seda ravida.
Soovin olla su janu,
et mind leevendaks.
  Soovin olla su kurbus,
sest seda sa armastad.
Soovin olla su kurjus,
et ennast ei hävitaks.
  Soovin olla su voodi,
sest minus peaksid siis puhkama.
Soovin olla roos mis toodi,
sest mind vaid jääksid sa vaatama.
  Soovin olla su elu,
sest see oleks elamist väärt.
Soovin olla su seelik,
sest siis saaks katsuda säärt.

  Ilu silludatab teed
armastusele.
Tõde sillutab teed
vihkamisele.
   Kolme korraga ei saa,
üks peab puuduma.
Ning kolmega ei saa,
pole midagi parata.
  Üks alati puuduma peab,
muidu pole ka teisi.
Kuigi valu seda teab,
et tõde häbitab õisi.
  Pole tõde pole ka  ilu,
pole armastust.
Pole armastust  pole ka valu,
vihkan igatsust.
  Pole armastust pole ka tõde,
pole siis midagi.
Armust mina nii nõder,
ei ihka tõdegi.
  Mind petmast ei väsi
kunagi  see armastus.
Pidevalt väänan oma käsi
ning kirun armetust.

Nii hilja öösel kisub kuidagi filosoofiliseks, no mis teha?
Pühendusega Unetute klubile ning kõigile Armunutele ja muidugi väikestele joodikutele ning Lorrule;)(K)

  Need ööd mu südames sügaval
ja põletavad mind seest.
Neil öil seisan vaid  üleval
ja miski närib mind seest.
  Neid öid kardan ja armastan,
kuigi neid vihkan, kuid ihaldan.
Neil öil keegi mu karjeid ei kuule,
kuis valust pillun karjeid ma tuulde.
 Neil öil mõistan ,et armastan veel
ennem kui ärkan, ohkan koidiku eel.
Kallis, miks täna sinagi mind ei kuule,
kuigi su järele saatsin ma hommiku tuule?

   Valede ringides istudes ümiseb
uinuma jäänud unustus.
Aju soppides kumiseb
sinu nägu kui unistus.
  Sa isegi vist mõistsid mind,
kui ei lausunud ma sõnagi,
ma teadsin, et kaotan sind,
seepärast ei teinud midagi.
  Oli lihtne elada ilma eluta,
oli just nagu unenägu,
kuid nüüd kui olen hakkanud ärkama,
tundub kui vale tegu.
  Kahetsuse kangastesse vajub mälupilt,
igavuse voogudest ta tõuseb lendu siit,
aga mina paigal seistes unustan taas unelmad,
loodan pimeduse keskel päevad uued tulevad.
 

  Keskööl hulgumas hundina kuud,
värelevad huuled ootamas suud.
Nõrgad käed ootavad käsi,
väsinud silmad iialgi väsi.
   Ei söö, ei maga, ei mõtlegi enam,
ei tunne kedagi, kes oleks kenam.
Pole vist sõrmust, mis kõlbaks sul kanda,
peale oma südame pole mul midagi anda.
   Valusalt piinav on see valu,
imepärane on su ilu.
Väga ahvatlev oled sa üldse,
kunagi kandma ei peaks sa kaltse.
   Enam ei suuda armastada elu,
kuigi hindan veel sinu ilu.
Tahaks armastada armastamist,
kuid  tajun vaid kannatamist.
   Oleks kukkunud kaljult kivisse,
tahaks vajuda kõrvuni pigisse.
Päästa saad vaid sina mind,
armastan, armastan alati sind!!!

Pühendusega Annikale! unetult Pöialpoisilt;)
Paari kuu pärast proovin uuesti! soovige mulle edu! (K)

 Joon hommikul kohvi koorega,
enne ei roni voodist alla.
Juuksed kammin ma hoolega,
õues jälle kallab.
  Astun vaikselt uksest välja,
ninna lööb sügis kaarega.
Mõni leht langeb puult alla,
kõnnin üksi kui saarena.
  Lirtsub kummiki lombites,
mööda astuda pole mahti.
Varsti kattab jää vett
ja taeva väravad on lahti.
  Nutab täna taevas,
leinab kedagi vaevas.
Mina täna ei piinle,
olen õnnelik, et siin veel.

  Ma olen kummi pea,
vahel vittupea,
kuyid siiski on hea,
kui miskit ei tea!
  Ma olen kummipea,
sageli munnipea.
kui miskit ei tea
on purjus pea.
  Ma olen kummipea,
ma jagan kummi tantsu,
ei ole pldse hea,
kui neiu jagab laksu!

  Ei saa koos ja ei saa ilma,
päevast päeva jääb mul silma.
Neiu teisest erinev,
homme tahan näha teda veel.
 Aga võimatu mul näib,
et olla võiks kord koos.
Minust lihtsalt mööda käib
ja süda laguneb mu koost.
  Ei saa koos ja ei saa ilma,
sellist teist ei ole ilma.
Miskit pole läin´d mul silma,
et ma nutan alailma.

  Haige on süda
ja valutab hing.
Keha on mäda,
täis saanud on ring.
  Keegi söömas mind seest,
kellegil jooksmas ma eest.
Kui näeksin vaid meest,
ta kui tehtud on veest.
  Mu silmad ei seleta enam,
mu lõpp võiks olla vähegi kenam.
Mu kõrvad ei kuule,
käed ei tunne tuule
iile, mis itkumas kõikjal,
selles mängus polegi võitjat.
  Mäng igavikuga kesta küll jäeb,
kuid peagi uut mängijat võitleja näeb.