Päevikud

   Kusagil kaugel kannatab keegi,
kusagil kaugel, kuid ikka nii meeldiv,
kusagil kaugel on leedi,
kusagil kaugel, kuid hingele lähedal.
   Silmad, mida surmani mäledad,
suu, mis naerdes on kenam,
süda, mis kellegile valeta
ja hing, mis kõigist on enam.
  Kusagil kaugel kallistab teda öö,
kusagil kaugel ootab teda hommikul töö,
kusagil kaugel ta kurvastab,
kusagil kaugel nii hurmav ta.
   Ei minu peast välja teda saa,
sellegi poolest ma ahastan,
lilledes on kirev maa,
kuid pimeduselt sule varastan.
   Kusagi kaugel ta kirjutab miskit,
kusagi kaugel on ta olemas siiski,
kusagil kauge neiuke hea,
miks nii kuradi kaugel olema pead?

Armastus ei ole vaid suudlused ja naer.....
...puudutused ja pilgud, alastiolek ja ühendumine,
teineteisele pühendumine.
See kui sa tunned ta valu.
See kui sa tema eest palud!
 See kui sa andestad kõik tema vead, sest,
 et sa tead ainult temaga koos on sul hea!
 Armastus on midagi millest su hing lahti ei saa!

See oli varastatud tarkus,
nüüd omast peast,
hakkan räägima armastustest.
Armastus, on miski millest keegi täit tõde ei tea
armastus on miski mille mõju pole vaid hea
armastus on viski, mis ajaga läheb paremaks,
kuid kiirelt juues purju teeb pea,
armastus on viski kui palju juua siis lõpuks teed vea,
armastus tühi pudel, mille  täitma sa pead,
armastus kui tühi pudel, võib puruneda seda lüües vastu pead.
nii et tea: armastus on kõik ja samas miski,
armastus on võit või viski.
Kuid siiski, armastuse eest lööksin enast risti,
või sellepärast end puruks lasta kisti,
oh Agata Kristi, loen parem Oliver Twistist,
ei taha pääseda feimi listi,
kuid siiski tean elust ma miskit,
ühesõnaga joome viskit
usume miskit, armastame keskit,
kenad zestid, armastusega ei kaasne tseki,
lähme Tshehhi, armastusest meid ilma tehti,
uksed lahti, armastusel meide südamesse mahti,
vastu tahti...

   Surnud on Kennedid,
surnud ei lõuga,
surnud ei suusata
ning ei saa lõuga.
 Kurvaks jäänud maa
nutta tahaks kui vaid saaks,
surnud on paljud,
tahaks ma ka.
 Siis pole enam võimalik
iseseisvalt mõtelda,
siis valitsust kõik kiitku,
sest meil on politseiriik ju!
  Jõudnud oleme ju euroopa liitu,
majanduskriis sööb meie õigused,
mendid enam aega ei viitku,
vanglast kostab sõimu veel.

 Taas tühjus mu hinges ja silmad on maas,
pimedus südames võtmas on  maad.
Tunnen kui vajun ta embusesse,
õrn  kallistus muutub surnu kabriks.
Taas mu pimeduse jumallana minu vampiir,
mind imemas tühjaks mu jõust,
verest on kehas algamas põud.
Oh, mu päiksekiir miks enam ei  anna mul nõu?

Viisavaba USA

Mu lüüriline joodikus,

end leidis peldikus,

kus ta magas hommikuks

end koleks nagu kummitus,

mu lüüriline joodikus,

siis arvas hakkaks poodnikuks,

sest siis käes odav piiritus

ja kaob viimne viirastus,

kuid ikka igaks hommikuks,

mu voodis lebas kummitus,

kes enda kummikust,

jõi õhtul juba piirutust,

lõpuks lõppes minu usk,

et tuleb  viisa vabadus

ja algas hinges segadus

ning koha leidis ahastus,

mis igaks hommikuks,

tõi ukse taha kummiku,

kus peitus kummitus,

kel nimeks  pohmelus!

 Ma kutsun teid, mu sünged vaimud,
ma kutsun teid ,mu tumed  varjud.
Ma teid, mu  soode siunad, appi palun endale,
ma teid, mu abi mehed virgad, kutsun appi endale.
 Teilt palun jõudu jääda endaks,
ande nõu mul mustad pojad.
Et hind siin ilmas rändaks,
läbi kõik me kaunid kojad!
  Mu mustad varjud kuu tagupoolelt,
teid siia käsin otse joonelt.
Mu tumed kaaslased ses tormis,
näitke mulle nägu morni!
  Tulge metsast vennad hundid
koos meis saab siis vahva pundi.
Kõigis meis voolab ühtne veri,
millest täituda võib meri!
 Aga enne meie surma,
kuulatage sõnumit.
Nautike veel eluhurma,
siis me toome hävimist.
  Koos me toome kaost ja surma,
halva ahelasse seame!
Koos tunneme siis eluhurma
ning siis igaviku kaome!

 Raskelt realne on surmavalt igav,
seepärast sürrealselt olengi siga.
Seega loogiliselt pole mul miskitki viga,
kuid elu mu ümber see lihtsalt on segav.
  Mõelda, mida öelda- milleks, miks, kellele,
julgeda öelda tõtt näkku endale!
Igaviku imemisest suitsuna suhu,
lähen ja lendan kuid kuhu?
  Leian end taas istumas üksinda,
sest kaaslased kaugel on minust.
Ei olegi mõttet ju vestelda,
sest sõnateta saan aru ma sinust.

 Võtan kivi ja viskan,
ta pimedusse kaob,
järele lennata ihkan,
kuid süda hirmust taob.
 Mõtlen tasa su üle
ja meenutan head,
kurbus avab mul süle
ja silitab pead.
 Vaikides kõik udusse kaob,
silmad sulen, kuulen kuis süda taob.
Hingan veel raskelt uinumis eel,
aga su nägu ma mäletan veel.

Mu peas kummitavad näod,
valede valikute imearmsad näod.
Mind kiusavad mu enese teod,
mu unenägusi ütlemata sõna nägudega seob.

  Miski ei tundu õige,
see kõik on nii valesti.
Ei tea enam tõde,
mis sul ütlesin ei mäleta!
  See kõik sööb mind seest,
paistan surevana väljast.
Olen hääbumas vaikselt,
segaduses suureneb hirm.
  Olen kadumas, uppumas oma valedesse,
mu sõnad on tuhmumas kurjusesse.
Ma ei mõista enam ennast,
sest peas on tühjus ees!
  See kõik sööb mind seest,
paistan surevana väljast.
Olen hääbumas vaikselt,
segaduses suureneb hirm.