Kusagil kaugel kannatab keegi,
kusagil kaugel, kuid ikka nii meeldiv,
kusagil kaugel on leedi,
kusagil kaugel, kuid hingele lähedal.
   Silmad, mida surmani mäledad,
suu, mis naerdes on kenam,
süda, mis kellegile valeta
ja hing, mis kõigist on enam.
  Kusagil kaugel kallistab teda öö,
kusagil kaugel ootab teda hommikul töö,
kusagil kaugel ta kurvastab,
kusagil kaugel nii hurmav ta.
   Ei minu peast välja teda saa,
sellegi poolest ma ahastan,
lilledes on kirev maa,
kuid pimeduselt sule varastan.
   Kusagi kaugel ta kirjutab miskit,
kusagi kaugel on ta olemas siiski,
kusagil kauge neiuke hea,
miks nii kuradi kaugel olema pead?
 

Meeldib!