Blog

Ta oli, ta on ja ta jääb,
kuid lahkuma pean taas.
Hinges nii kibe on tunne,
kui veel seisatan ja teda näen.

Ma ei suuda, ma ei taha, aga ma pean,
minema üksinda.
Keegi ei taha ju näha,
mind koos temaga.

Kõik laguneb,
mu elu on läinud, kui lind.
Ei jõua sellele enam mõelda,
mis oleks, kui poleks ma ära läind.

Kui vaid saaks, tuleks ma tagasi.
Kuid ei . Me ei tule tagasi,
Isegi kui saaks.
Mitte keegi ei tule tagasi. Mitte eal
ka tema.

Ma ei suuda sellele mõelda, et
ei ole sind ja mind.
Miks see mu nüdant nii närib,
et läksin, ilma, et oleks suudelnud sind

kuidagi tuim tunne on...
Nagu oleks minust välja voolanud
kogu elujõud...
ning ma ei sa isegi enam aru,
kas on see kurbus või valu,
mis mind täitunud on...
viimased päevad mu elust on
olnud lihtsalt kohutavad...
ning läbielatud shokk
ilmutab ennast korduvalt.
ma ei suuda teha muud kui süüa ja magada..
see ei ole normaalne.
kõik lihased valutavad.
ning mul on suur masendus..
ning peas vaevab küsimus,
kas Siia ma jõuda tahtsingi?
paratamatult olen oma mõtete ori.
Kui ma vaid suudaks unustada..
Siis läheks ka paremaks.
Ei õnnestu....
Surm,haigus,keerulised suhted,tüli ja...
ja armastus,mis on salajane ja valus.
Väga valus. See teeb mulle haiget kõige rohkem.....
Ning ma küsin endalt aina Miks?
MA kardan.tõesti kardan..
Kas läheb üldse kunagi paremaks???
KAs minujaoks tõuseb veel kunagi päike??
ning kas suudan ma olla jälle õnnelik??
keegi ei oska sellele vastata...

me vahel polnud lubadusi

kuid ometi nautisin neid seiklusi

tundus et olid siiras

kuid ometi oli mul kahtlusi

ei lootnudki et meist midagi saab

sest eelistasin loobuda unnistustest

nii lihtsam on ning valu kaob

ei olnud me vahel lubadusi

kui hoidsid oma kätevahel kedagi teist

ei olnud mul õigus armukadedusele

ning nüüd lihtsam on jõuda otsusele

et armastus ei ole minule

mu hinng ei ole loodud lootma

ning mu iseloom ei ole hell

enam ei taha jääda sind ootama

nüüd hüvasti jää,kurbusesse vajunud mu meel

Ma tunnen, et ei suuda selle üksindusega enam elada. Kõik asjad mu ümber meenutavad sind. Ma tunnen su lõhna, maitset ja puudutusi kõikjal mu ümber. Tean, et ka sul on raske. Tahaksin tulla su juurde ja lohutada sind, kuid tean, et ei saa... Annaksin tohutuid summasid, et sind korrakski puudutada, et sind kaugelt vaadata, et sind nuusutada isegi kui ma sind näha ei saaks. Miks pead sa nii kaugel olema, oleksid sa vaid kõrvaltänavas, näeksin sind kasvõi loetud sekundid, mõne päeva tagant.
Iga kord kui tulen koju, unistan, et jooksed mulle vastu, kallistad mind, naeratad ja ütled siis tõsiseks minnes, et tegelikult pead sa homme tagasi minema. Ja siis kallistan mina sind veel tugevamini...
Ma ei tea, miks sind nii palju armastan. Mitte selleärast, et sa oled ilus, mitte sellepärast, et sa oled tark, need kaks omadust teevad selle armastuse küll ainult meeldivaks. Aga see meeletu tunne, sinuga koos olla. See teeb sind võitmatuks. Ma ei tea mis see on. Alati kui sa mulle otsa vaatad, tunnen, et elan. Sinu naeratus teeb mulle selgeks, et elan sinu jaoks. Varsti tuled mu juurde. Varsti me oleme jälle koos. Kes meid saakski keelata...?

miks nii pidid tegema
miks pidi mu juurest lahkuma ära minema
mu unustused purustama
miks pidid nii tegema
mu juurest sa lahkuma ära minema
mu unistused purustama

miks mängid minuga ja mu hingega
miks pean sind oma unenägudes nägema
miks võtsid naeratuse näolt
miks logisid headuse mult südamest
nüüd on taevas pilvine ning mõtted on pahad
üksinda istun mõtisklen miks sa mind ei taha
tahaks koos sinuga käsikäes käia
tahaks sulle öösel kuuvalgust näidata
miks jälle piinlen miks jälle tõmblen
miks sind ei näe mis pole sinu ümber
sinu pärast olen valmis tegema ükskõik mida
sinu pärast öösel ei maga
ma enam ei tea kas vastu panna
võtta tukk ja ennast maha lasta
ma enam ei tea kas mõelda sulle neile suudlustele mis kuulusid mulle
sina oled ainus kes on mul mõttes
kuid lahkusid sa
kurvastus tuli ja käed olid rüppes
ekslen pimetsi ei tea enam ei suuda
ma ei tea enam kust sind leida
ma peaksin seda suutma sinu pärast
igapäev rohkem segi läen peast
sinu pärast kargab varsti mõte maailma
miks ei võiks sa tulla tagasi mu juurde
helistada ja öelda et kuulutatud mulle


miks nii pidid tegema
miks pidid mu juurest lahkuma ära minema
mu unistused purustama
miks pidid nii tegema
mu juurest sa lahkuma ära minem

Sellel õhtul tahtsin ma jalutada Sinuga koos. Tahtsin jalutada kusagil mujal, teistest eemal. Astusin ühest uksest sisse ja tegin aega parajaks lootuses, et Sa annad endast märku. Ma teadsin, et Sa ei anna, aga ootasin ikkagi. Vahel tundub mulle nagu mulle meeldikski valu, sest teen seda endale iga minut. Niisiis astusin sellest uksest uuesti välja ja kõndisin üksi. Mulle meeldib see lumeta talv, selle süngus, pimedus, justkui loodus nutaks koos minuga. Vihma tibas vaikselt ja ma lihtsalt kõndisin, samm sammu järel puudutasin maapinda ja astusin edasi. Ma ei teadnud, kuhu ma lähen, kuid teadsin, et ei lähe ma koju. Kodus tekitan ma ainult muret oma valusa ilmega ja siis seda peita tundus võimatu. Linn säras tuledes ja oli kuulda selle suminat. Mõtlesin, et läheksin sinna ja vaataksin inimeste sagimist, kuid jalad viisid mu sellest eemale. Pöördusin kõrvaltänavatele ja astusin edasi. Vihmasadu aina tugevnes ja mina ei kavatsenudki end selle eest peita. Juuksed kleepusid näole ja käed tuikasid külmast veest. See koht oli liiga väike minu jaoks, sest äkki olin ma koduukse ees. Sa ei tulnudki, ma olin üksi. Olin ma siis õnnetu? Aeg läks kiiremini veel kui koos Sinuga ja oma mõ

Terve elu Sa otsid Teda. Tahad kohata
inimest, kes võtaks Sind just sellisena nagu oled.
Ei, ta ei püüa Sind muuta, vaid arvestab
Sinu plusside ja miinustega.
Ta on alati Sinu kõrval,
kui tahaksid oma rõõme ja muresid
jagada. Kui oled nukker, tuleb ta Sinu juurde
ja võtab Sult ümbert kinni, surudes
Sind tugevalt enda vastu.
Sa vaatad tema silmadesse ja näed,
et need kiirgavad soojust ja
elusära. Ta pole mitte kunagi Sinu
vastu ükskõikne ega vala
oma viha Sinu peale välja.
Kui tahad kellelegi oma suure
saladuse avaldada, siis lähed
esmalt tema juurde, sest
tead, et võid teda usaldada.
Ta on vaikselt, kui Sul on
valus, sest ta oskab Sinu valu jagada.
Tema jaoks on Sinu valu sama hea,
kui tema enda valu.
Ta on alati valmis rõõmustama koos Sinuga,
kui Sul vähegi milleski hästi läheb.
Ei, ta pole kade. Ta annab oma parima, et
Sul oleks hea. Sa tead, et võid talle alati helistada –
isegi öösel. Ta on alati nõus Sind kuulama,
kui kiire tal ka parasjagu poleks.
Sina oled tema jaoks palju tähtsam.
Tunned temast sageli puudust.
Tema kallistused on soojad ja armastust täis.
Igatsed isegi tema nääklemisi ja kiusamist.
Vahel juhtub, et lähete tülli.
Loodad, et ta helistaks, kuid telefon on tumm.....

Vaatan tähti taevas, karjun neile : "Miks?" . Nad ei mõista mind.. Keegi neist ei saa minu tunnetest aru. Mitte keegi. Üks täht langeb. Tema on see eriline teistest, kes mõistab mind. Kuid. Ta kadus. Lihtsalt kadus. Nagu sinagi. Täheke minu elust, kes on nüüdseks kustunud!

Vaatan lainete poole. Nad liiguvad edasi-tagasi. Hetkega nad jäävad seisma. Tuul oli see, kes neid mõjutas. Kuid nüüd tuul kadus. Lained on nagu mu tunded. Sina tõid rõõmu.. kui ka kurbuse. Kõik vaheldus keeruliselt. Kuid nüüd pole midagi. Miski ei liiguta mu tundeid enam! Sind ka enam mitte.

Tähtede ette tulevad pilved. Pilved peidavad kõik tähed minu eest ära. Rikuvad kõige. Saan tunda vaid valu leevendavat vihma. Vihm on abiks, kui tähed ei paku piisavalt rahu. Vihm aitab nutta. Ja tähed ei näe mu pisaraid. Keegi ei näe..

miks kõik naised on ühesugused? on ka loomulikult erandeid! kui mees temase armub, siis jäetakse maha! kas mehed on teile ainult mänguasjad?

Olelen siin tuhmis ärklitoas, aknad on tuhmid ja õrn lambivalgus kumab ähmaselt ja lummab sohval lesivat kassi...kass nurrub tasaselt...mõtlen kui üksik ma hetkel olen ja alati olen ikka ikka olnud...hing ja süda tõmbuvad areldi krimpsu, tuimaks tombuks, kui mõtlen sinule...sina kes sa lahkusid augustiöö kahkjas väreluses, lihtsalt läksid...ma tõstsin käe viipeks kuid see ei liikunud, nii murtud olin ma sel hetkel kui nägin su mandlirohelist bareti pimedusse haihtumas, tuul lõi mu käe liikuma ja nii moodi õndsalt jätsin ma sinuga hüvasti....minu esimene hüvastijätt ja nii hingerebestav, nii õel...hommikul kui ärkasin ei olnud enam sind minu kõrval ja ase mis tavaliselt leebe ja soe, tundus kõrvetavalt kalk...ah kallis kas näen sind veel, miks ma sind näha tahan, et sa jälle mu maailmast kaoksid...kahju on olla ilma sinuta, kahju on kõigest ja mul valutab, tuikab ja tuikab ja leevendust ei ole veel käeulatuses, mis on too panatsea mis raviks mu südamevermeid...kas pael kaelas, mõni halvav vedelik, või viskuks pangalt merre, vetesse kus sinagi oled ja kus me saaks taas koos olla, kas sa tahad mind sinna või lahkud ka sealt märjast hauast, arvatavasti tulen sinu juurd