Blog
Kord urgu kaevas päkapikk,
ühel ööl ta jõudis välja.
Väljas oli juba videvik
kõik hirmus nägi välja.
Ta kõrval hiigelpuud,
mis vaatamas on teda.
Ta ümber põhjatuul,
mis külmutas tal keha.
Pimedusega päkapikk ju harjud,
ei kohe seal tema karjund.
Vaid julgelt ringi tatsas,
me ilma pisut vaatas.
Küll kõik siin on nii suur,
kivid, rohi, taevas puud.
Ehani ta metsas eksles,
keset aasi, lilli kekseles.
Küll kõik siis on nii ilus,
aasad, lilled, rohi , puud.
Siis järku silmad pimestas,
päike, kes esimese kiire ulatas.
Kes sa oled ere, suur.
Olen päiksekiir ma siin
ja varsti seal, igal pool ilma peal.
Kuid kui tuleb öö,
siin põgenema pean.
Kunagi me pimedusega
olime armsamad.
Nüüd aga sõjas me,
üksteise elu eest.
Päkapikk nüüd päiksekiirel,
kingis südame,
kuid kiirel oli kiire,
öö eest ta põgenes.
Varsti kokku said nad jälle,
enam vist ei lahkugi.
Päkapikk läks külla talle,
kuni ära põleski.
Ma poolunest öösel ärkasin
ning laual vihukut nägin.
Seal ridasi märkasin,
mida ennem seal ei olnud.
Sinna unes vist kirjutasin sinus,
ma mu armas,
või polnudki see mina,
nii arvan.
Seal seisid värelevad read,
mis unes vast keerlenud peas:
Tahan su silmisse uppuda
ning kunagi tulla sealt välja.
Tahan su suhu kukkuda
ning igavesti seal olla.
Tahan su juustesse peituda
ja sealt mitte ära tulla.
Tahan su õlale hüppata
ning seal teha pisut nalja.
Tahan su sürmele ronida
ja sealt vaata taevast.
Kus tähed on säravad,
kuid sinu silmad on päike.
Kus suurena kuu kumavas,
kuid sina annad tal läike.
Kui tume on taevas öösel,
kuid sul tumedam veel.
Muinasjutust oled kesköösel
ja tahan olla su seinakell.
Tahan pugeda su kampsuni alla,
et seal sind igavesti kallistada.
Tahan olla vihm kui kallab,
et sind tuhandeid kordi suudelda.
Läbi punaste kardinate paistab kuu mu peale,
kollad roosad roosid ilmuvad peegeldustest seinale,
mõtlen, kuidas kunagi uskusid mind,
unistan, et võiks juhtuda seda ka nüüd.
Ei suuda ma ridades kirjeldada, mida ihkab mu rind,
ei suuda ka vähendada eneselt süüd.
Iga öö enne uinumist kõlab hääletul appi hüüd,
kuid läbi kardinate ei kosta ööse midagi.
Näen üksinda, kuidas udu ujutab üle maa,
näen tähti hoidmas kättest kinni,
kui saaks veel tagasi ta,
kes lendand on minust ringi.
On soovidel jahe üksikus hinges,
see pärast sulatama mind peaks,
oled kui mürk mu vereringes,
sest sinuta pole mul hea.
Taas hommikul tõuseb mu päike,
taas kannatama ta peab,
kuigi südames rõõm on väike,
ta ikkagi kuu paistet neab.
Aju kurdude vahel tekinud seosed, mis poolikud on,
elekter närvirakutes jooksel kui vesi ja voolikus on.
Kui rakkud peas vaid ühe eesmärgi nimel töötamas,
välja selgitada tuleb tõde, mis hetkel kuskil on olemas.
Sest enne leidmist edasi ei saa ma mõelda mida peaksin tegema,
miskit ei saa sulle öelda, kui kõik pussle tükid pole olemas.
Siiamaani pole teadlik, siiamaani mõistata,
mis oleks õige tegu, mida peaksin tegema.
Jätkuvalt me vahel vaikus, mida olema ei peaks,
katkeks see kohu kui ma kõike teaks.
Aga teadmatuses, üksi mõtlen, rajalt olen eksinud,
sinul midagi ei ütle, enne kui tõe üles olen leidnud.
Tahan pilduda tulle need lehed,
mis kunagi kirjutasin sulle.
Tahan tagasi võtta need sõnad,
mis kunagi lausid mulle.
Tahan unustada need ajad,
mida kunagi enam tagasi saa.
Tahan, et mind jälle sa vajad,
kuigi tean end petan ma taas.
Tahan pöörada uue lehe
ja sind eelmiselt kustudada,
tahan olla vaba ja ehe,
lihtsalt tahan unustada!
Õrn tuul mängleb su palgel,
kuigi pole veel valge
on näha päisepuna,
päris soe on juba.
Seisad tuules kui kuju,
mõni pilveke ja udu,
tulemas hommik on nüüd,
kõlamas varese hüüd.
Ma vaatan sind vaikselt
ei silmi eemale saa
seisame kõrvuti paikselt,
nii sind alati meenutan.
Kl kapsas, metsas kuuse all,
Kl kapsas, teki sees kui pall,
Kl kapsas, kaelas hall on sall,
Kl kapsas, näost on jube hall.
Tassiti, tassiti, surnuks mind tassiti,
rassiti, rassiti, pooleks mind rassiti,
nüüd olen lagenud sõdur keset puid,
enam hea doktor ei paika mu luid.
Kl kapsas, sinitaeva all,
Kl kapsas, kaunist nahast pall,
Kl kapsas, kodu pole tal,
Kl kapsas, puudu ka kinsall.
Olen eraisik, olen laip,
pea all lebomatt ja samblavaip,
roheline, kollane, sinine, näost must,
punane, verine, täis olematud kust.
Kaitseliit ei ole kapsas, mina hetkel küll,
selgroos nõnda hapras, tekist lõhki kistud idüll,
olen nüüd ma korra haige, enam pole laip,
peast küll pisut purjus, kodus odavam on vaip.
Põlen, kuid leeki ei ole,
hingan, kuid vaikselt ma suren,
ootan, kuid keegi ei tule!
Karjun, kuid häält ei ole,
naeran, kuid suureneb mure,
miks keegi ei tule?
Vaatan, kuid akent ei ole,
kuulan, kuid kõrvu mul pole,
sa ikka, ikka ei tule.
Nutan, kuid pisaraid pole,
peeglis ilus, kuid elus kole,
palun kallis kohe sa tule!
Vaikin, kuid vaikust ei ole,
räägin, kuid sõnu mul pole,
vist kunagi sa ei tule.
Kas jäängi ootama?
Põlen ja leegiga,
karjun ja häälega.
Elan, kuid õnneta,
suren, kuid üksida.
Naeran, kuid kurvalt ma,
söön, kuid isuta.
Liigun, kuid sihida,
näen vaid udu ma.
Mõtlen, kuid millest ma,
ütlen, kuid aru ei saa.
Magan, kuid uneta,
ärkan, vaid väsind ma.
Nutan, kuid vaikselt taas,
lilled, kuid tühi vaas.
Valge, pole lund veel maas,
tahax igavikuks külmuda
ning kui mind armastad taas,
ehk siis võiksin sulada!
Smaragdidega säravad silmad,
kiigel hõljumas lehvimas juus.
Ööd valged kuid kuidagi külmad
ning su õhkõrn puudutus.
Mäluse süübinud sõnad
ning punavad meeletud huuled.
Tantsimas noored ja vanad,
kuid sind südames vaid kuulen.
Lühimal ööd süttinud lõke,
mis südame põletab seest.
Kaua salatud varjatud mõte,
et armastan sind ikkagi veel.
Pühendusega viiele parimale neiule maailmas!