KÕIK sündmused ja inimesed on väljamõeldis.

Täiesti tavaline päeva algus. Äratuskell heliseb 6.00, kohv on tänu imepäraselel leiutisele taimer juba valmis ning tuba tema aroomi täis. Kurja - oleks et ma saaks öösiti magada, aga need unenäod jälitavad mind. Millalgi peavad need ju lõppema. Ronin voodist välja ja suundun köögi poole. Mmm... kohvi, päeva parim osa. Toksin telefoni meeldetuletuse, et helistaksin oma psühhiaatrile, tundub et ilma nende tablettideta ma ikka veel magada ei saa.. Kas seal käigust ka peale retsepti muud kasu on, eks seda näitab aeg. Hetkel võitlen ma veel selle kahvatu nöoga, mis ööst mu silmade ees kõlgub. Õnnetusest on ometi möödas juba 7 kuud, ma peaks sellest üle olema. Vajun mõtteisse ja avastan et olen taas tööle hilinemas, kaua ma seal vastu enam ei pea. Miks? Sest kõik kipuvad uurima, mis minuga lahti on ja ma ei taha seda seletada ja pasundada kogu ilmale. Olen tavaline naine, paljude silmis tugev - nimigi on mul selline jõuline, Raili.

Päev venib omasoodu ning lõunaajal hakkab piiksuma telefon. Ahjaa meeldetuletus, et helistaksin oma psühhiaatrile. Võtan kõne ja saan aja juba samaks peale lõunaks. Täna öösel saan siis ehk puhata. Sügavas, pimedas ja unenägudeta maailmas.

Psühhiaater on mu kausat juba välja otsinud ja uurib,kuidas mul läheb. Kuuldes, et soovin vaid retsepti surub ta mu siiski pehmele nahksohavle. Deem... n[[d saan ma taas teada, et ma peaksin siin tihedamini käima ja rääkima. On mutt,mis ta torgib end minu ellu. Nagunii ta ei mõista mu kaotusvalu ja teeb halva asja juures vaid head nägu. Mäletan seda päeva viimse detailini - hommikust ärkamist, Raigo suudlust ja päeva lõbustuspargis. Oh oleks ma vaid siis teadnud, milline terroriline lõpp sellele tuleb. See on nagu uni, mida ma igal ööl näen. Helesinine auto, kihutamas otse meie poole, sireenidega politseiautod tema järel, et ta peatuks. Hüppasime küll teel kõrvale, kuid täpselt meie kohal sõitis ta kraavi. Ma kaotasin lapse, keda ma kandsin ja ei saa neid enam kunagi... Roolisolnud tibi oli narkojoobes ja lasi meie ees omale kuuli pähe. Raigo ja mina olime kaua haiglas - mina lahkusin sealt elusana... Eimöödu ühtegi ööd, kui ma ei näeks tema sidemetes keha ja oma surnud lapse kahvatut nägu. Need unenäod piinavad mind ja ei kao. Arst räägib mulle, et valu kaob. Mida tema ka teab, koolitarkus ei anna talle vihjet, et minu valu kasvab iga päevaga.

Lahkun kabinetist retseptiga ja pisarais. Nüüd kangastuvad need sündmused mu silme ees, nagu toimuks nad praegu. Astun tänavale ja mõtlen veidi pargis jalutada ja rahuneda, et saaksin koju sõita. Istun pargipingil, kui näen ühte väikest tüdrukut kollaseses kleidis puude vahel nutmas. Astun ligi ning küsin, milles asi. Ta on kaotanud oma ema silmist. Alusatme koos otsinguid, küsime inimestelt - nad vaatavad mind kui poolearulist. Silma eemalt politseiauto ja astun ligi, tüdruk käekõrval. seletan oma muret ja ühtäkki leian end politseiautost. Me sõidame kuskile, naeratan tüdrukule julgustavalt, pole hullu, nii leiame su ema kindlasti.

Oleme valges ruumis ja politseinik küsib mu käest, mis narkootikumi ma võtnud olen. Tüdruk kollases kleidikeses on kuskile kadunud. Huvitav, mis narkootikumidest ta räägib. Mind viiakse haiglasse, ma vihkan haiglaid, ainult mina väljusin sealt elusana.. Äkki saabub kosutav uni, ärgates leian end mingis ruumis. Kummaline tuba, aga kollases kleidis tüdruk istub koos minuga siin ja naeratab mulle. Ta kutsub mind emaks! Tütreke, minu tütreke on elus. Mu rõõm on piiritu, ainult need inimesed, kes mind aegajalt vaatamas käivad ei oska sedaõnne minuga jagada. Ma kallistan oma tütart iga päev, ta on alati minuga ja teiste arvamus ei loe mulle midagi... Unenäod on kadunud, kuigi igatsen teleri ja oma mahajäänud elu järele, olen ma õnnelik!

Meeldib! 7