B.Alver

Kui kõrgel olid lauad ja laed,
    Kui lähedal oli päike,
    Kui lähedal taevas,
    Kui kaugel aed
    ma olin väike.
    Olin väike,
    kuid ihkasin juba
    rohkem kui nukku ja
    nukutuba, rohkem,
    kui pildivihku pihku,
    rohkem, kui linnukest
    pihku, täringuks tähte
    ja palliks kuud
    rohkem, kui tooreid
    tikrimarju, rohkem,
    rohkem, kui midagi muud
    ihkasin, oh kuidas ma ihkasin
    tulipunast vihmavarju!
    Ja siis viimaks, viimaks ometigi
    ta oli mul tõesti peos, tõesti
    mu südame ligi, mu kaenlas,
    mu süles, kord kinni, kord lahti!
    Kesk jooksujahti
    tõstsin kilgates üles
    suure päikese poole
    omaenese väikese
    tulipunase päikese !
    Kord hoidis teda mu parem käsi,
    kord tantsitas vasem.
    Hüppasin, hõiskasin
    ja olin valmis rataskaari lööma.
    Ema ütles aknast:
    "Ole ometi tasem,
    pane vihmavari pingile
    ja tule tuppa sööma."
    Kui kõrgel olid lauad ja laed,
    Kui lähedal oli päike,
    Kui lähedal taevas,
    Kui kaugel aed
    ma olin väike.
    Ja kähku sain küllalt roast,
    lippasin toast -
    käsi veel ukselingil
    lävel kepsu ju löömas jalad -
    ma ei kilganud äkki enam
    ega taibanud vähematki.
    Minu pisike päikene pingil
    oli katki !!!!
    Oli katki !!!!
    Oli keskelt murtud katki !!!
    Suur päike paistis korraga kaugelt
    Lauad ja laed olid samad,
    kuid hoopis madalamad -
    ma olin väike !!!
    Ei saanud millestki aru,
    ei mõistnud,
    ei märganud muud,
    kui panin pea vastu seina
    ja nutsin.....
    oma elu esimest leina.
    Ma ei osanud küsida,kosta
    ega sõnadega kurta.
    Ma ei lasknud end lohutada.
    Ema lubas osta uue varju,
    mis on veelgi kenam
    uut aga,
    uut
    ma ei tahtnud enam.

Meeldib! 5