Betti Alveri luuletus on minu päevikus siin juba olemas, kes otsib see leiab.-.... "Ööviiul"  (Debora Vaarandi)

Ühel üürikesel viivul
hämaram on valge öö.
Ja siis salus lõhnaviiul
valjult helisema lööb.

On see õnn või on see valu
armastuseviis on see.
Keegi kergelt paljajalu
tõttab läbi kastevee.

Keegi ootab kase najal,
heledamaks läheb aas.
Armsam, see on pidumaja!
Valgeid küünlaid põleb maas.

On need hõisked, on need nuuksed,
sosin summutatud suul..
Armsam, sul on lehejuuksed,
las ma olen nende tuul!

Las mind sinu juurde tulla,
valge lill, mu valge lill!
Läbi õhu, läbi mulla
voogab laul ööviiulil.

Ekstaas (Marie Under)

 

Ah! Toredaim on elamine maine

ja vägev vere surematu  püüd!

Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskav hüüd,

 ma iial pole kaaluv ega kaine.

 

Ja jalgel maas kui kähar vahulaine

mu kleidi valkjasroheline siid

ja kahisedes langevad kõik rüüd,

sest riidetult on siiski kaunim naine.

 

Miks lõhnab ka nii helgelt heliotroop?

Kas muutub täna minu elulugu?

Ah, mina olen juba seda sugu,

 

et iga meel mul iga ilu joob.

Nii ahnelt tühjendan ma elulaeka

kui surmamõistetu, kel vähe aega.

UNENÄGU (Virve Osila)

Ma täna öösel nägin unes kodu
ja külavaheteed, mis rohtunud.
Ma nägin unes, justkui oleksime
sel teel me esmakordselt kohtunud.
ma nägin unes, et nii kaua-kaua
sa oma pihus hoidsid minu kätt.
Siis ärkasin...
       ja nii ma nüüd ei teagi,
kas oli tere see
       v&#­245;i jumalagajätt.
................................
(Virve Osila)
Sa ütlesid, näkku ei lööda.
Ja südamesse mind lõid.
Ära vaata mu silmadest mööda,
argust taluda mina ei või.

On otsitud saari ja mandreid,
mina otsin inimest.
Kinnituisanud tunnetehanges
olin hulkuja hiline.

Taoti kunagi atradeks mõõgad,
uued rajati linnad ja jõed.
Mina usu ja siiruse jõuga
sinu valed tagusin tõeks.

Möödakäijate irvitus jalus
ühe vähem kammitses mind,
ainult siis oli pööraselt valus,
kui kuulsin, et naerdi sind.

Minu nime ja julguse najal
sinust jalgadel seisja sai.
Lõpuks mõistsin: sul pole mind vaja,
olin sinule toetuspunkt vaid.

Ära vaata mu silmadest mööda,
nagunii olen mõistnud nüüd kõik.
Sina näkku ei hakanud lööma,
hoopis südamesse mind lõid.


EMASÜDA (Lydia Koidula)

Üks paigake siin ilmas on,
kus varjul truudus, arm ja õnn;
kõik, mis nii harva siin ilma peal,
on peljupaika leidnud seal.

Kas emasüdant tunned sa?
Nii õrn, nii kindel! Muutmata
ta sinu rõõmust rõõmu näeb,
su õnnetusest osa saab!

Kui inimeste liikuvat
au, kiitust, sõprust tunda saad,
kui kõik sind põlgavad, vihkavad,
kui usk ja arm sust langevad -

siis emasüda ilmsiks jääb!
Siis veel üks paik sul üle lääb,
kus nutta julged igal aal:
truu, kindla emarinna naal!

Mõnd kallist südant kaotsin,
mis järel nuttes leinasin,
aeg andis teist mul tagasi:
ei emasüdant - iialgi!

Meeldib! 3