Mööda sammaldunud treppi
minu tuppa tuli Nukrus,
tal igatsuse kalliskivid
olid vööle pandud kukrus.

Püünisvõrguks ümber minu
ehaõrnu niite sättis,
suudlusega sulges laud
ja üksinda mind jättis.

Üksinda siis Sulle mõtlen
nagu tüvest löödud laast,
tunnen kuidas lahkun kehast,
tõusen õhku maast.

Öö mustavasse suhu
end tuule turjalt heidan,
silmi tuttavaid nähes
Su embusse end ma peidan.

Igatsus teemandiks muutub
Sinu kuumavas süles,
mille Nukrusele kannab
siis tõusev päike üles.

Meeldib! 63