Päike on see, mis teeb inimesi rõõmsaks. Paneb nad vahel naeratama.
Vahel koguni naerma. Päike soojendab me keha, põski, kõrvalesti, nii
väikseid kui ka suuri varbaid ja vahel ka südant. Igaüks meist väärib
pisut päikest oma ellu. Päikest, nii sõnaotseses kui ka selle kaudses
mõttes. Meile kõigile paistab üks päike, ent me ei pea alati leppima
vaid ühe päikeserattaga. Kui suudame leida südantsoojendava päikesesära kellegi silmis, tegudes,
naerus ja naeratuses, siis peaksime lugema end ühtede õnnelikeimate
sekka siin ümaral maamunal. Me võime leida päikesesära oma
kõrvalseisvas inimeses ja tema tegudes.
Mina olen selle päikese enda jaoks juba kord leidnud. Olen nautinud nii
selle sära, soojust ja ka tähenduslikkust. Ning ühtaegu, olen ka
suutnud selle kaotada. Kaotada oma väike lisapäikene paksu paksu
pilvekese taha kust ta teps mitte välja ei paista. Aga ometi on teada,
et kui päike peaks mattuma paksu paksu pilve taha, säilib selle sära
maamunal veel mõningasteks minutiteks. Just nii säilis ka selle väikse
päikese sära mu südames. Ent nüüd on selle pilvetaguse päikesesära
minus kustumas. Seepärast ma endale alternatiivi otsisingi. Leidsin
taaskord endale uue, kaugeltki mitte parema, ent praegusel hetkel
realselt tajutava päikese. Ma käisin solaariumis. :)
Kommentaare veel ei ole.
Lisa kommentaar, ole esimene!