Kui olin päris väike veel, me külas elas nõid.
Tal maja oli metsa sees, üks tuba majas vaid.
Ei olnud kanajalgu all sel tarel üldsegi.
Nõid ringi käis, ees puhas põll, ja rõõmus alati.

Tal oli taltsas madu-uss, kel rästik nimeks on.
Üks ronk, kes oli süsimust, üks kana ja üks konn.
Ta tuba metsarohte täis, mis rippus parte all.
See oli ainus varandus, mis hinge taga tal.

Tal selged olid linnukeel ja ussisõnad ka.
Kui hunti kohtas metsateel, siis vestles temaga.
Ja kui meil keegi haigeks jäi, ta keetis nõiateed,
mis võttis kurjad haigused ja ema silmaveed.

Kuid nõidki oli surelik, ta suri ammugi.
Mets ümberringi murelik, ei tareasetki.
Kui harva jälle sinna saan, et leida lohutust,
näen - kuuse otsas konutab
üks ronk nii süsimust.

Meeldib! 3