Täiesti juhuslikult tutvud inimesega,kes vöiks olla hea söber .
Sa oled selline nagu oled ja käitud nii nagu käitud,
kuni yhel hetkel avastad,et oled temasse meeletult armunud.
Selgub,et temagi tunneb sinu vastu miskit.
Olete koos... lihtsalt...õnnelikud...
Köik on nii ilus ja kõik,mida ta teeb ja ytleb,
paneb su mõtlema,et nii see on ja nii jääbki.
Ja siis...yhel päeval...
...ta ei hoia sind enam nii nagu varem
...ta ei ytle sulle enam selliseid
ilusaid ja sulamapanevaid sönu , nagu varem
...ja ta isegi ei helista enam !!!
Annad endale lubaduse,et ei tee enam eales sellist viga,et sa pole
enam nii naiivne.
Saad ajapikku sellest kõigest üle , haavad armistuvad .
Ja just siis, kui sa seda kõige vähem oskad ootad, tuleb järgmine ja see juhtub jälle ja jälle ja jälle...
ELU TULEB ELADA MITTE YLE ELADA ....
jah sull on õigus ja minu arvates on selle põhjuseks vastastikune usaldus kus pole ainsatki saladust me ikka kardame mõne sõna poetada kartes et see teeb haiget aga tuleb ka siis jääda avameelseks ja ausaks ka oma mõtetes.kõik algab sisirsest hädavalest kuigi see poleks muidu mõjutand aga kui ta välja suust lendab ja tagasiteed ei leia teeb palju kurja ja hävitab unistuste muinasjutulis maailma mseepärast tuleb vahel ühiselt põgeneda selle kurja ilma eest pakku jateha uus algus selgeks rääkides teineteisele kõik hingelt,enne edasi ei suudeta minnatundega et elu jätkub kaunimal moel